Jaan Tooming: elu, usk ja surm

Jaan Tooming Foto: Margus Ansu

Näitleja ja lavastaja Jaan Tooming kirjutab, et ülerahvastatud ja hapras maailmas ei tea me keegi ette oma tundi, kuid surm on lõpmatust vegeteerimisest siiski parem.

Ma ei tea, kas laseksin enda surmata, kui satuksin olukorda, kus enam miski ei aita, kus päästab ainult surm. See olukord võib saabuda iga hetk, keegi meist pole selle eest kaitstud. Elu on habras, me ei tea oma surmatundi, ega ka hetke, mil langeme näiteks koomasse. Insuldid tabavad üha nooremaid, autoõnnetused juhtuvad tihti ja haiguste eest pole keegi kaitstud.

Ja ometi me elame, nagu oleksime igavesed, ei me vaeva enamasti pead, milleks me üldse elame ja kuidas peaksime elama. Lihtsalt võtame elu endastmõistetavalt ning laseme asjadel kulgeda. Vähesed juurdlevad elu mõtte üle ja püüavad seada omale eesmärke, mis annavad elule tähenduse. Oleme õnnelikud, kui käed-jalad liiguvad, tööd on ja palka ka saame normaalselt. Kui eluke Eestis ei meeldi, siis pageme välismaale kanu kitkuma, mis sellest, et töö on vastik, peaasi, et raha tuleb.

Enamasti askeldatakse, räägitakse lobajuttu ning vigisetakse argipäevas. Mõni rabab kolmel kohal korraga, vaba aeg möödub teleka ees, kerge seks lahutab ka meelt ja ongi kõik. Kas ikka on?

Ükskord on paratamatult lõpp, igaühel meist. Ei võta me midagi kaasa teispoolsusesse, kogu me maine vara jääb siia ja me ei teagi, mis meie hingekesest saab. Usklike arv aina väheneb, kui mõelda luterlasi, siis eriti drastiliselt. Noored ei tunne huvi protestantismi vastu, kuigi protestivad varmalt, kui miski neile ei meeldi. Kui ei meeldi kodumaal toimuv, ei meeldi valitsus, ei meeldi provints.

Ja siis, ühel päeval, me langeme kokku. Me oleme väetid, me ei suuda ise hakkama saada. Keegi peab meie eest hoolitsema. See jõuetus on masendav, me hindame tihti siis ümber oma elu ja hakkame isegi tihti mõtlema, milleks see kõik. Muidugi, kui meil siis üldse veel mõtlemisvõimet on, kui oleme kokku langenud. Meil ei ole siis enam muud huvi kui terveks saada, me tõotame siis, et enam ei rabele, ei joo, ei suitseta, ainult et terveks saada!

Aga kui tõesti saame terveks, kas oleme uued? Tavaliselt langeme jälle rutiini ja unustame oma tõotused. Aga juhtub ka, et me ei saagi terveks, jääme hooldaja hoole alla. 95-aastane Nobeli preemia laureaat Christian de Duve jäi viletsaks ja valis eutanaasia. Ta oli ateist, kes tunnistas, et ta ei saa enda kohta öelda, et ei karda surma, kuid usub, et kõik lõpeb surmaga. Ta ütles ka, et on väsinud.

Paljud on elust väsinud, sest elutingimused ja olud räsivad inimesi, palju on vaeseid, kes on väljapääsmatus olukorras. Aga igaüks loodab ikkagi, et leiab kunagi väljapääsu. Kui ta teaks, et ei leia kunagi, kas ta valiks vabasurma? Ei tea.

Kuid isegi parandamatult haigel peab olema mehisust, et valida eutanaasia. Siiski parem ju surm kui lõpmatu vegeteerimine. Muidugi, ka tervena elades pole paljudel tähendust oma elule, tähendust isegi ei teadvustata, lihtsalt elatakse, kuid parandamatult haigel on ainus õige tee: surm.

Seepärast on ka õige seadustada eutanaasia, nagu Šveitsis, Belgias ja Hollandis. Ja sellest peaksid saama kõige paremini aru just need, kes elavad täisväärtuslikku elu ja siis äkki kaotavad kõik, jäädes parandamatult haigeks. Meie meditsiin on nii arenenud, et suudab peaaegu eksimatult öelda, kas on lootust. Muidugi, ka koomast on imekombel välja tuldud, kuid need on väga haruldased juhtumid. Eiki Nestor ütleb, et eutanaasia meil praegu oleks ebainimlik. Vale puha, just see oleks inimlik. Ebainimlik on lasta inimesel elusalt mädaneda, tuleb lasta tal lahkuda ja vabastada hooldajad hullust koormast.

Maailmas on üle seitsme miljardi inimese. Kui palju inimesi on meie tutvusringkonnas? Mõnel mõni, mõnel kümme, mõnel mõnikümmend, sajaga, paarisajaga on juba raske suhelda, sõprusest rääkimata. Kui mõelda, et seitse miljardit inimolevust tuksuva südamega ja hingega on maailmas, kus hädad aina kasvavad, siis see on üle mõistuse. Me ei suuda haarata sellist arvu. Kas selle arvu puhul tähendab midagi meie surm? Või meie elu?

On maailmakuulsaid inimesi, kuid kas ikkagi on nad kogu maailmas kuulsad? Kui räägitakse, et miljonid vaatavad telestaare, siis ometi on miljardid, kes neid ei tunne. Nii et mis on ikkagi maailm? Maailm, kus on kliimamuutused, saastatus kasvab ja ressursid aina vähenevad ? Selle Kõiksuses meie tiirlev pall – Maa – on hädas, ta nutab, sest meid on liiga palju ja me rüüstame

Maad ning tapame üksteist, loomi, linde, puid, taimi, liblikaid. Kui kaua veel? Kui kauaks on meile antud aega? Ja nüüd me arutame usklike arvu üle Eestis ja eutanaasiast. Ei loe enam, kas oleme kristlased, moslemid, hindud, budistid, ateistid või midagi muud. Kõik me oleme vastutavad olukorra ees, kuhu oleme sattunud – ökoloogilise kriisi ees! Ja pole meil pääsu, olgu me usklikud või mitte, kui me nii jätkame.

Praeguses olukorras otsib Euroopa uut jutustust. On aru saadud, et ainult majandusest on vähe, on vaja ka midagi hingele, kuid hing on ammu rändama läinud, järele on jäänud ainult kest, mis ajab taga kasumit ja kasvuprotsenti, kuigi see on hukutav tee. Kuid mis sellest kestale, tema ei hinga, tema ei ela, tema ainult askeldab.

Inimeseks on vaja saada. Inimeseks, kes hakkab mõtlema ja hinge tagasi loitsib, taas ellu ärkab ja vaatab maailmale uue pilguga.

Aga kes annab uue jutustuse Euroopale, kui ei ole veel seda uut inimest? Ja sajandi keskpaigaks on inimolendeid kümme miljardit, kes kõik tahavad süüa, elupaika ja ihukatet, kes tahavad paremaid elutingimusi, aga mitte eutanaasiat ja usku. Ent surra tuleb niikuinii.