Juhtkiri: banaanikõverus või usk homsesse päeva

Foto: Urmas Nemvalts

President Lennart Meri ütles 16 aastat tagasi kuldsed sõnad: «Euroopat ehitavad inimesed ja Euroopat ehitatakse inimestele. Sellepärast tuleb kindlaks teha, et inimestel oleks usku selle protsessi õiglusse.»

Millal ja miks lööb usk kõikuma? Siis, kui ei peeta kinni ausa mängu reeglitest, märkis Meri. Eesti avas end jõuliselt lääne suunas, soovis täita Kopenhaageni kriteeriumid ja saada Euroopa Liidu liikmeks, kuid aeg-ajalt kostis signaale, et üks võib otsitud põhjustel olla võrdsem kui teine. See tekitas meis kummastavaid seoseid lähiminevikuga ja Meri oli õigusega mures. Ka praeguses ELis kõigub usk. Mõnevõrra teisti, ent kokkuvõttes jõuame lõpuks ikkagi sellesama ausa mänguni.

Täna on Euroopa päev. Kui paljud meist õieti teavad, miks? Kui paljud teavad, kes oli Robert Schuman, kes täna 63 aastat tagasi sõnastas Euroopa söe- ja teraseühenduse aluspõhimõtted? ELi teemad avalikkust eriti ei köida, välja arvatud juhul, kui mõni meede või piirang elu vahetult puudutab. Kõik see, mis on saavutatud tänu ühtsusele, näib olevat justkui iseenesest sülle kukkunud, sellesse ühtsusesse panustamine tekitab aga paksu verd ja populismi.

Eelmise sajandi esimese poole laastavate sõdade järel on euroliit olnud vaieldamatu edulugu. Lihtsalt öeldes on inimesed pingutanud, et luua keskkonda, kus oleks hea ja turvaline elada. ELi demokraatlikud väärtused on aidanud kaasa raudse eesriide taga elanud Ida-Euroopa riikide lõimumisele. Tehtu peaks skeptikutki veenma, et jutud ELi hääbumisest ei pea paika. Kas näiteks 60 aastat tagasi võinuks keegi arvata, et rahu ja stabiilsus, raskete isikuvastaste kuritegude vähenemine, pikenev eluiga jne on ühel hetkel midagi enesestmõistetavat?

Jah, Euroopas esineb siiani mitmesugust ebaõiglust ja ebavõrdsust, isegi kui peamisi väärtusi deklareeritakse sarnaselt. See on ELi tulevikku silmas pidades terav probleem, mida ei saa lahendada paari ülemkoguga. See on vältimatult pikaajalise arengu teema. Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso ja kultuurivolinik Androulla Vassiliou eestvõttel on hakatud rääkima uuest Euroopa narratiivist.

Seda ainuõigel alusel – Euroopa kultuurist, filosoofiast ja teadusest, mis on täis erisusi, kuid mis ometi eurooplasi peamise tegurina ühendab. Just sel pinnal saab kunagi sündida ka võrdsete osaliste aus mäng, tõeline vabade riikide föderatsioon, mis paljuski aluspõhimõtetes juba toimib.

Meie parim võimalus on aktiivselt kaasa mõelda ja rääkida, sest Euroopa käekäik on ka meie käekäik. Meie laste ja lastelaste käekäik. Ja isegi nende käekäik, kes Euroopa päeva tähistamise üle ironiseerivad, pidades seda üheks järjekordseks banaanikõveruseks.