/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
/nginx/o/2008/12/12/104243t1h49dd.jpg)
Aarne Seppel: vabatahtlik sunnitöö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmendat aastat järjest saadavad aianduspoed suve hakul välja rõõmusõnumeid: äri läheb järjest paremini, inimesed tunglevad istikute ja taimede ümber. Paar aastat tagasi, kinnisvarabuumi tippajal tundus asjade säärane käik loomulik: majad põldudel vajavad haljastust ümber ning natuke potipõllundust käis lihtsalt asja juurde.
Grandioosseid haljastusprojekte tänavu vaevalt et massiliselt tehakse, ometi aga ei paista järjekorrad lillelaatadel ja aianduspoodides lühenevat. Kindlasti aga on lühinägelik siduda kurikuulsat masu ja inimeste soovi ise salatit-tilli-kurki kasvatada.
Vähemasti omast kogemusest võin ütelda, et ise kasvatatud kurgile kulub aega ja küllap ka raha rohkem kui turult või kaubamajast hangitule. Mulle kui eluaegsele linnainimesele ei rääkinud mullu keegi, et tomatitaimedele on vaja ruumi nii ülespoole kui ka laiusesse kasvamiseks ning kurk võib mööda maad roomates päris kaugele jõuda. Tulemuseks oli tomatidžungel ja ka kurgil jäi kasvuruumi väheks.
Tagasilöökidest hoolimata olen ka juba tänavu näpud mullaseks teinud ning suve lähenedes võtab vabatahtlik sunnitöö taimede ja lillede vahel järjest enam aega. Ja mis seal salata - aianduspoodidesse jääva raha hulk ainult kasvab.