Loone Ots

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots märgib vastulauses Viktor Turkini artiklile, et lastekaitseühingud võivad täita vaid valvekoera rolli ning nii emad kui isad peaksid ka lahus elades seadma esile lapse, mitte iseenda huvid.

Viktor Turkini artikkel «Lastekaitse – kellele ja milleks?» püstitas hulga intrigeerivaid küsimusi, rünnates Eesti lastekaitsesüsteemi. Taas on meedias isa, kes soovib kohtuda lapsega, ja ema, kes last isast eemal hoiab. Publikumenu tagavad väited, mis luubiga vaadates jäävad suurelt jaolt jutu tasandile. Tundub, nagu poleks lapse huve kaitsval juristil Eesti lastekaitsest just palju aimu.

MTÜ Lastekaitse Liit ei tegele otse laste ja perede igapäevaprobleemidega. Selleks on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Temast algab kaks probleemi, mis võivad selgitada advokaadi valikuid esitada konstruktiivse asemele pigem destruktiivset kriitikat.

Esiteks – kui palju on palju? Mitu last jaksab üks spetsialist maksimaalselt hallata, nii et järelevalve last kaitsva seaduse toimimise üle oleks tagatud ja teeniks lapse parimaid huve? Spekulatiivselt on öeldud, et ühe töötaja kohta tuleb umbes tuhat last. Mitu neist vajab abi mõnikord, mitu iga päev, kui suur tuleb töötaja tegelik koormus, on saatuse valik. Lastekaitseliikumine, mille katusorganisatsioon on MTÜ Lastekaitse Liit, on vabatahtlik. Riik ja kohalik omavalitsus ei saa ega tohi delegeerida endale seadusega võetud vastutust vabakondadele. Ka puudub lastekaitseühingutel seaduslik õigus perede ellu sekkuda. Nad võivad täita vaid valvekoera või Rooma hanede rolli – sedagi tingimusel, et nende häält võetakse kuulda, s.o, et politsei, lastekaitsespetsialist ja teised pädevad lapse huvides kiirelt tööle hakkavad. Muuseas ei saa abi vajavast lapsest teatanud inimene või ühendus küsida tagasisidet, seda keelab andmekaitse. Loota tuleb lastekaitsespetsialisti ametieetikale, paraku ka ajaressursile. Suurendada töötajate arvu? Seda rada minnes poleeriksime probleemi, siluks tagajärgi ega eemaldaks põhjusi.

Tegelikult ei pruugi töötaja last enam leidagi. See ei ole tema süü. Eestis puudub kohustuslik sissekirjutus, samuti ei taga sissekirjutus elamist paberil näidatud paigas. On üsna tavaline, et probleempere kaob elupaigast pärast lastekaitsetöötaja esimest visiiti. Kuhu pere läheb, pole töötajal võimalik teada. Isegi kui probleempere üles leitakse ja sellest uut haldusüksust teavitatakse, ei pruugi lapse kohta kogutud teave temaga kaasa liikuda. Muide ‑ eraldi lastekaitsetöötajat saavad endale lubada eeskätt suured linnad, nagu Tallinn ja Tartu. 64 Eesti omavalitsuses polegi laste heaks tegutseja ametikohta.

Oletagem, et töötajal napib oskusi. Miks? Aga sellepärast, et Eestis puudub lapse huvi kaitsva spetsialisti koolitus kõrghariduse tasemel. Lastekaitse on sotsiaaltöö õppekava alalõik. Lisaks on üht-teist tulevaste juristide kursustes, mõneti mujal. Aga lastekaitsetöö pole kindlasti üheselt sotsiaaltöö ega üheselt õigusvaldkonna teema. Lapse õigused on komplekssed ja neid ei saa mõista, kui distsipliin on hajali eri õppekavade vahel. Ka kutsepädevuse määratlus on ebaselge. Sotsiaaltöötajal on kutsestandard, lastekaitsetöötajal mitte. MTÜ Lastekaitse Liit on 2005. aastal esitanud raporti lapse õiguste Genfi komiteele. Komitee pidas standardit vajalikuks ja tegi Eestile ses suhtes ettekirjutusi. Oleme ettepanekuid korranud, standardit pole seniajani. Ideaalis saaksime standardile lisada lastekaitsespetsialisti «tööriistad», mis lubaks tal tööprotsessis üheselt ja õigesti hinnata lapse olukorda. Praegu võivad otsustused põhineda täienduskoolitusel omandatud oskustel, need aga ei suuda asendada korralikku viieaastast bakalaureuse-magistriõpet.

Eelneva põhjal võime kujutleda, et Viktor Turkini kirjeldatud juhtumis võis lastekaitsetöötaja toimida vääralt, sest teadmisi nappis. Ent võib-olla tegi vale otsuse hoopis kohtunik, kel oli küll head tahet ja aimu seadustest, kuid kes ei suutnud vaadata olukorda kui tervikut. Vahest on õigus isal, aga me ei tea seda. Sama tõenäosusega on õigus siiski emal ja «saamatul-suutmatul» lastekaitsetöötajal, kes nägid asja lähemalt ja oskasid hinnata lapse parimaid huve.

Lõpetuseks. Ajakirjandus on MTÜ Lastekaitse Liidult just viimastel aastatel aina tihemini küsinud, miks on Eesti perepoliitika nii emakeskne. Vastus on pigem filosoofiline ja kultuurilooline: lapse side emaga lihtsalt on inimkonna kui liigi ajaloos nii välja kujunenud. Meilt on uuritud, kui palju Eesti emasid lapsi isade eest varjab ning seega lapse õigust mõlemale vanemale pärsib. Sellist statistikat lastekaitse liidul pole ega saagi olla, sest selle teaduslikult pädevaks kogumiseks ja hindamiseks pole veel metoodikat loodud. Võime vaadata iga juhtumit üksikult ja püüda seejuures objektiivseks jääda. See on raske, sest sõna «laps» tekitab emotsioone. Ometi peame olukorda vaagima õiglaselt. Kui näiteks isa ei tasu ülalpidamisraha, kuid on töötu, on asi kindlasti teine kui elatist kuritahtlikult varjava isa puhul. Ise isata kasvanud, pean südamest tänama oma ema, et ta lahkunud vanemaga suhtlemist ei takistanud, aga samas ka isa, kes täitis jõudumööda kõiki isakohustusi. MTÜ Lastekaitse Liit soovib, et nii emad kui isad seaks lahus elades esile lapse, mitte iseenda teise täiskasvanu suhtes kehtestamise huvid. Laps peab olema keskne nii mõlema vanema kui neid ümbritsevate professionaalide, teiste hulgas riiklike otsustajate jaoks. Anonüümse või lausa olematu lastekaitsetöötaja üldsõnaline nüpeldamine ajakirjanduses ei lahenda kindlasti Eesti lapse probleeme tänapäeva ühiskonnas.