Tuuli Jõesaar: mis on halba soovis hästi elada?

Tuuli Jõesaar Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Mis on selles halba, kui inimene otsib (välismaalt) võimalust, kuidas paremini elada, arutleb saatesarja «Lahkujad» toimetaja, Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar Postimehe arvamusportaalile antud intervjuus.

Kust tuli idee teha telesaade kodumaalt lahkuda otsustanud eestlaste kohta? Kui lihtne või keeruline oli sellised inimesed üles leida? Kui kergesti olid nad nõus kaamera ette tulema?

Saatesarja idee tuli produtsentide Toomas Ili ja Raoul Suvi käest, kes said inspiratsiooni minu väljarändeteemalistest artiklitest Eesti Päevalahes. Kuigi teemat on kirjutavas meedias suhteliselt palju käsitletud, andis telesaade võimaluse lahkujatele personaalsemalt läheneda, edastada nii nende mõtteid kui ka uut elukeskkonda.

Saate jaoks inimeste leidmine ei olnud keeruline, küll aga oli kohati raske nende kaamera ette palumine. Tundub, et mida kaugemale Eestist on mindud, seda avatumad ollakse oma elust rääkima. Rootsist ja Norrast ning ka kaugematest riikidest (mida küll saate piiratud eelarve tõttu ei õnnestunud läbi sõita), oli lihtne inimesi saatesse paluda. Soomest seevastu keeruline – Soome on Eestile lähedal ja paljud ütlesid saates osalemisest ära.

Mõnedki väga huvitavad ja toredad inimesed keeldusid osalemast mitte sellepärast, et nad ei tahaks oma elust rääkida, vaid sellepärast,  et pelgasid kodueestlaste vaenu ega soovinud olla Eesti tigedate ja kadedate netikommentaaride märklauaks.

Mida kaugemale Eestist on kolitud või mida kauem on inimesed siit ära olnud, seda vähem oli sellisest pelgusest tingitud äraütlemisi. Tahaksin eraldi öelda, et teie, anonüümsed netikommentaatorid, kes te sõnu valimata tigetsete nende inimeste kallal, kes on olnud nõus teie ees oma elu avama, olete süüdi selles, et paljud väga toredad inimesed ei soovigi rääkida ja teie enda lugemislaud jääb selle võrra vaesemaks.

Eestlased on mures enda rahvuse väljasuremise pärast - eks see ole ka põhjus, miks meil suhtutakse tihti välismaale lahkunutesse kriitiliselt. Kuidas võtavad aga kodumaa hülgamist lahkunud ise, kas tuntakse ka mingil moel süümepiinu või - teise äärmusena - ei vaevuta eriti nägugi tegema, et Eesti tulevik neile korda läheb?

Enamik siit läinuid tunnevad rohkemal või vähemal määral südametunnistuspiinasid. Nad hoiavad eesti keelt aus, meenutavad oma kodukohta, sõpru, lähedasi. Elavad kaasa Eestis toimuvale.

Minu meelest tuleks eristada seda, kuidas väljarännanud suhtuvad Eestimaasse ja Eestisse – pean silmas seda, et üks on - kujundlikult öeldes -  koduküla ja pihlapuu ning teine on sotsiaalmajanduslik üksus. Paljudel on kibedad tunded selle sotsiaalmajandusliku üksuse vastu, aga seda kodumaa-Eestit,  kodumaja ja pihlapuud, armastavad nad kõik väga.

Praegune väljarännanute põlvkond on (veel) väga tugeva identiteediga ja mingist rahvuse väljasuremisest pole nende puhul  juttugi. Kui üldse miski on selle koha pealt ohus, siis praeguse väljarändajate põlvkonna lapsed, kellel jääb kokkupuude Eestiga puhtpraktiliselt nõrgaks, mis on ka loogiline, kui elatakse teises riigis.

Milline on sinu enda seisukoht - on see hea või halb, et osa eestlasi otsustab kodumaa igaveseks hüljata? Kas kohtasid näiteks ka neid, kelle Eestist lahkumine tundus lihtsalt hea elu otsimine, mitte n-ö sunnitud valik?

Aga mis on selles halba, kui inimene tahab hästi elada? Me ju ei süüdista neid, kes Eestis hirmsat moodi tööd teevad, et oma perele võimalikult mõnusat elu võimaldada. Miks siis on halb talitada samamoodi mõnes teises riigis? Muide, meil aastaid võimul olnud Reformierakonna ideoloogia ju lähtub sellest, et inimene peab ennekõike ise oma hea käekäigu eest seisma, tegutsema, võitlema ja mitte riigilt abi otsima. Kuivõrd Reformierakond ei ole mu teada rõhutanud, et oma hea käekäigu eest seismine peab toimuma mingis kindlas geograafilises punktis (Eestis), siis mina ütleks teatava muigega, et väljarännanud viivad edukalt ellu Reformierakonna ideoloogiat: jõuda rikkama riigini. Nojah, see pole küll Eesti...  Aga need inimesed said ise hakkama ja Eestist abi ei küsi, nii et ma ei näe riigil kui institutsioonil ühtki võimalust neid hukka mõista.

Kui nüüd enam mitte muiata, vaid tõsiselt rääkida, siis jah – minu hinnangul on see probleem, et osa eestlasi hülgab kodumaa. Kordan, et ma ei karda rahvuse väljasuremist. Samuti ei arva ma, et inimene peaks terve elu ühes riigis elama. Küll aga lähtub mu mure praktilistest kaalutlustest: kui meie maksumaksjate arv väheneb (seda nii rahvastiku vähenemise kui siis ka väljarände tõttu), siis ei laeku meie riigile piisavalt tulu. Kui pole tulu, jääb sotsiaalsfäär kas sama nõrgaks kui praegu, või, taevas hoia, muutub veel kehvemaks. Kui inimesed tunnevad end sotsiaalsfääri nõrkuse tõttu ebaturvaliselt (mis must saab, kui jään tööst ilma, haigeks, vanaks), siis tahavad veel rohkemad ära minna. Ehk siis, väljarände kaudu maksumaksjate kadumine hakkab riiki nõrgestama.

Laiem küsimus on see, kas ja mis ulatuses peaks inimene arvestama oma elu elades ja raha teenides riigi huve? Ja kui ta arvestab riigi huve – töötab ausalt, maksab makse – siis kas ta võiks endale valida meelepärase riigi?

Kindlasti puutusid saadet ette valmistades nii Eestist igaveseks ärakolijate kui lühemaks ajaks lahkunud kaasmaalastega. Mille poolest need kaks tüüpi erinevad?

Ühed meenutavad mägimatkaks valmistujaid, teised elavad tavalist elu. Need, kes plaanivad Eestisse naasta, on sageli keskendunud raha kogumisele, nad püüavad välismaal elades kokku hoida ja arvutavad tõsiselt, kui palju nad suudavad välismaal säästa ja kui kauaks jätkub sellest Eestis. Nad ei luba endale reise ja on pigem kodukesksed. Loomulikult ei kehti see kõigi kohta, kuid pilt on üldjoontes selline. Need, kes on otsustanud välismaale jääda, elavad pealtnäha mõnusamat elu – reeglina on neil sissetulek, mis võimaldab kas Eestisse jäänud lähedasi toetada, reisida või tegeleda paljude hobidega.

Kuidas eristuvad lahkujate üldises pildis teistest mitte-eestlased?

Ma ei oska sellele vastata. Olen ise põlvkonnast, mis enam eriti vene keelt ei räägi, samuti on kontaktid vene kogukonnaga ülinõrgad. Sellest on väga kahju ja ka praegusse saatesarja ei õnnestunud mul saada ühtegi Eesti venelast. See on kurb, aga omamoodi kujundlik. Integratsiooni meil sisuliselt ei ole. Eestis on kaks paralleelmaailma ja vähemalt selle sarja raames ei õnnestunud mul sinna paralleelmaailma pääseda.

Milline võiks olla selle saate õppetund Eestile - näiteks, mida saaks riik teha, et vähendada oluliselt väljarännet (või kompenseerida tekkiv kaotus inimkapitalis)? On ju talente koju hüütud, tõstetud arstide palku jne, kuid väljaränne pigem kasvab kui kahaneb. Või ei olegi siin midagi muud teha kui paratamatusega leppida ja kõrvalt vaadata?

Ma küsisin sama küsimust kõigilt saates osalenutelt. Kõlama jäi ikka üks ja seesama: palgatase ja sotsiaalne heaolu. Ma usun, et seni, kuni Eestis on rahaliselt raske toime tulla, on raske väljarännet pidurdada. Teisalt – usun, et pisut oleks ikka abiks, kui valitsuse retoorika muutuks ja tunnistataks seda, et majanduskasvu numbritest hoolimata on inimestel raske. Praegu on ministrite väljaütlemiste ja tegelikkuse vahel solvavalt suured käärid. Võibolla retoorika muutus ei hoia inimesi lahkumast, aga nende suhtumine riiki ehk paraneks, mis võibolla ärgitaks neid otsima siia tagasiteed.

Mida sa ise ennustad, kas mõni neist inimestest, kes saatesarjas üles astuvad, kunagi veel Eestisse tagasi kolib? Aga nende lapsed?

Sellele küsimusele vastavad saates osalenud ise kõige paremini. Nii et vaadake ja saate teada.