Astun sisse Malta Sliema linna eakate päevakeskusesse. Minu ees avaneb pikk kitsas ruum umbes kümne ümara lauaga, iga laua taga istumas viis-kuus vanainimest. Ruumi keskel keerutab keskealine naine õnneratast. Vanakesed mängivad bingot.
Tiina Tambaum: tulge meie sotsiaalmaja siidimaali seltsi
8. mai 2013, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elavas jutuajamises asjaosalistega selgub, et see ei ole neil mitte juhuslik vahepala. Nemad mängivad bingot peaaegu iga päev, hommikul kella kümnest pealelõunal kella neljani. Mõned korrad kuus korraldatakse väljasõite, kord nädalas saadab päevakeskuste tööd koordineeriv kontor lektori.
Bingo on meelelahutus, mis mõttetegevust ei nõua. Õnn kas naeratab või ei naerata, mängijast ei sõltu midagi. Kodus passiivselt televiisorit vaadata oleks veel mõttelagedam. Päevakeskuses saab suhelda, on põhjust ennast korras hoida ja tulekuga lihastele tööd anda.
Eesti omavalitsustes töötavad samuti eakatele teenuseid pakkuvad keskused. Mängust on asi kaugel, seal tegutsevad eestlasele omaselt tõsised huviringid ja -klubid. Valida on niplispitsist toolitantsuni; poola keelest mälutreeninguni. Kohalike omavalitsuste hallatavad keskused erinevad ülejäänud eneseteostamise paikadest selle poolest, et hubase ruumi ja professionaalse tegevuse eest tuleb maksta vaid sümboolset tasu.
Keegi pole sündinud pensionär. Sellesse rolli töötav inimene ennast ette ei valmista. Kuidas peaks koduse eluviisi peale jäänud 65-aastane mees, kelle elu on möödunud spetsialistina tööd rügades, jõudma eakate päevakeskusesse – kohta, kus end vanaduses teostada ja eakaaslastega valgustavaid vestlusi pidada?
Sõprade soovituse ja kohaliku lehe kuulutuste kaudu. Aga kui kuulutaja on sotsiaalkeskus? Hoolekandekeskus. Sotsiaaltöökeskus. Tervisekeskus. Või lausa sotsiaalmaja! Eluoluga normaalselt toime tulev inimene, mis sellest et pensionär, ei seosta ennast selliste asutustega. Pigem võib arvata, et hoiab eemale.
«Alates 1. jaanuarist 2013 liideti Kristiine sotsiaalmajaga Kristiine sotsiaalkeskus, mis oli alustanud oma tegevust 20. märtsil 1995. aastal Kristiine pensionäride päevakeskusena,» kirjeldab koduleht. Pensionäride päevakeskusest on 18 aastaga saanud sotsiaalmaja.
Et eakatele mõeldud hoolekandeteenused ning vaimset ja füüsilist vormi hoidev huvitegevus on toodud sama nimetuse alla, näitab kriipivalt ametkondlikku mõtteviisi. Me ei nimeta kino ja raamatukogu ühisnimega, kuigi mõlemad kuuluvad kultuuriministeeriumi haldusalasse ja teenindavad kultuurinäljaseid kodanikke. Kui õppimine ja eneseareng on 21. sajandil vananevas ühiskonnas hoolekandeteenus, siis peaksime samasugust joont pidama ka lasteaedade ja koolide sildistamisel.
«Inimesed, kes suunatakse meie majja linnaosa mõne ürituse piletit ostma, on ikka imestanud, kui puhas ja hubane on interjöör,» kõneles Tallinna ühe sotsiaalkeskuse juht. Tihti saavadki majad ringidesse uusi liikmeid just nende seast, kes on sisse astunud mõne väljakuulutatud suurema ürituse pärast või muul juhuslikul põhjusel.
Bingo!
Eesti.ee-s leiab päevakeskused hoolekandeasutuste nimekirjast, kus on toodud hooldekodud, hoolde- ja päevakeskused, haiglad ja asenduskodud. Hoolde- ja päevakeskusest 21 on nimetusega päevakeskus, ülejäänud 46 on sotsiaalkeskused, sotsiaalmajad, hoolekandekeskused, sotsiaaltöö keskused jne.