Elisabeth Rehn: mehed tuleb rääkima panna!

Elisabeth Rehn Foto: SCANPIX

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ühe osa järgi kohustuvad ÜRO liikmesriigid arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras. Selle resolutsiooni ekspert, Soome endine kaitseminister Elisabeth Rehn ütles Sigrid Kõivule antud intervjuus, et kuni meespoliitikud seda olulise teemana käsitlema ei hakka, on ahastamapanevad raportid seksuaalvägivallast relvakonfliktide sagedased saatjad.

Kuidas te eksperdina hindate, kas valitsused teevad piisavalt, et vältida naiste ja laste ründamist relvastatud konfliktides?

Ma olen sellel alal töötanud väga kaua. Seksuaalvägivald naiste ja laste kallal on muutunud sõjaliseks taktikaks. Ja see ei ole piisav, kui naised sellest räägivad ja seda probleemiks peavad. Mehed tuleb samuti kaasata – et meesriigipead räägiksid meesriigipeadega, et see on väga tõsine probleem, see tuleb lõpetada. Ent ma ei ole kuulnud, et see oleks oluline teema, mida tõstatatakse näiteks mõne riigivisiidi käigus. Malis käib praegu konflikt ja naised on jälle ohvrid.

See kipub sageli olema mässu ja ülestõusu osa. Seksuaalse vägivalla juhtumid on teada ka araabia kevadest. Ja veel üks asi – me kõik nägime sündmustest Egiptuses ja Liibüas, kuidas naised olid meeleavalduste esiridades demokraatiat nõudmas. Ent siis, kui vana võim kukutati ja opositsioon võidutses, liikusid naised taas tagaplaanile.

Me vajame mehi, et nad ei räägiks ainult ÜROst või EList, vaid et nad räägiksid teiste meestega, et seksuaalne vägivald relvakonflikti osana on lubamatu. See on minu nõudmine. Ainult siis, kui mehed hakkavad sellest rääkima, seda probleemina nägema, saavutatakse siin mingeid tulemusi.

Tegelikult ei kannata relvakonfliktis seksuaalvägivalla all ju ainult naised ja tüdrukud, vaid ka mehed ja poisid. Näiteks Süürias on viiendik seksuaalvägivalla ohvritest mehed. Miks meespoliitikud seda tõsise probleemina ei näe? Või peavad mehed ise seda nii suureks häbiks, et ei taha seda probleemina nähagi?

Jah, seksuaalvägivald hõlmab ohvritena ka mehi. Ma tunnen hästi Balkani sõdades toimunut ja nii nagu olid naiste vägistamislaagrid, olid seal ka meeste vägistamislaagrid tuhandete kinnipeetavatega. Meessoost vägistamisohvritega olen ma kohtunud ka Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Ma arvan, et osalt tuleneb see naisorganisatsioonide valitud rõhuasetusest ja selleks on naisohvrid. Aga naisohvreid ka lihtsalt on palju rohkem – 90 protsenti ohvritest. Ning naised on sageli ka üldiselt nõrgemal positsioonil.

Võtame näiteks Kongo Demokraatliku Vabariigi. See käib mehe uhkuse pihta, kui tema naist on vägistatud ükskõik kelle poolt või mistahes asjaoludel. Selline naine lüüakse koos lastega lihtsalt kodust välja: väärikal mehel ei tohi ju olla naist, kes on maganud teiste meestega. Niisiis kaotavad need vägistatud naised kõik ja see teeb nad eriti haavatavaks.

Ma olen rääkinud ka vägistamisohvritest meestega. Ma olen küsinud, kas naine on suutnud sind nüüd sellena aktsepteerida. Jah, muidugi, vastatakse mulle.

Bosnia mosleminaistele oli vägistamine ülitraagiline, sest nende perekonnad ei aktsepteerinud neid ohvritena. Eriti veel, kui naine oli sellest rasestunud. Ma tean mitut juhtumit, kus vägistamise tagajärjel rasedaks jäänud bosnia naine sooritas enesetapu, sest see häbi oli väljakannatamatu.

Sellepärast on mul hea meel neist organisatsioonidest, kes seal traumanõustajatena tegutsesid, nii et vägistatud naised saaksid oma lapsed alles hoida ja neid armastama õppida. Lisaks traumale ja haigustele on vägistamise tagajärjeks sageli ka rasedus ja lapsed on kõige suurem probleemide ring. Nad on isata, kõik vihkavad neid, sest nad on vaenlase eostatud, teised lapsed ei tohi nendega isegi mängida. See on tõeline tragöödia, sest toob endaga kaasa uue terroristide generatsiooni – nad tõrjutakse vaenlasest põlvnemise pärast ühiskonna äärealadele. Näiteks Aafrikas on see sageli just nõnda.

Milliseks te hindate Balkanil olukorda praegu? Kuidas on nad oma sõjatraumadega hakkama saanud?

See on olnud sealsetele rahvastele sügav trauma väga mitmes mõttes. Vaatamata probleemidele läheb Horvaatial üsna hästi, Serbial samuti. Kosovos on palju pingeid, aga Makedoonial ja Montenegrol on samuti asjad sujuma hakanud.

Ent Bosnia ja Hertsegoviina on täiesti kõrvale jäetud. Sõda küll lõppes, aga ühtse rahva loomine on osutunud võimatuks. Moslemi-horvaadi föderatsioon ja serblaste Republika Srpska vihkavad üksteist.

Horvaatiast saab suvel Euroopa Liidu liige ning ma tahan meelde tuletada, mis on olnud ELi mõte – selleks on rahu Euroopas, mitte majandus ja rahaliit. See on ka põhjus, miks ELi võeti vastu Bulgaaria ja Rumeenia, kuigi nad polnud selleks veel valmis. Aga kui eesmärk on rahu Euroopas, siis peame kõik olema koos.

Sõjatraumad mõjutavad Balkanit tänaseni ja me peaksime neile, eriti Bosnia ja Hertsegoviinale, rohkem tähelepanu pöörama. Balkani sõdades, kui otse öelda, tapsid kõik kedagi. Seal ei olnud ühte süüdlast. Euroopas peetakse sageli süüdlaseks Serbiat, aga see ei ole tõsi.

Neil olid kõige suuremad vägistamislaagrid, Srebrenica massimõrv  oli ka nende korraldatud, nii et selline mulje jääb küll.

Ma osalesin hiljuti eksperdina ühel inimõiguste konverentsil ja saalis tõstis käe üks mees. Ta oli serblane, ilmselt ainus inimene sellel üritusel endisest Jugoslaaviast, ja esines täieliku vihakõnega. Ta väitis, et 8000 tapetut Srebrenicas polnud, etnilist puhastust põgenike seas samuti mitte.

Samas on Serbia president Boris Tadić tunnistanud Srebrenica genotsiidiks, palunud horvaatidelt ja bosnialastelt vabandust ning andnud Haagi kohtule üle sõjakurjategijad.

Aga see suhtumine pole kõigi inimesteni jõudnud. Nad ei suuda siiani aktsepteerida üksteise ajalugu ja see on probleem. Olen näinud sedagi, kuidas ühes koolis on bosnialastel ja horvaatidel eri klassid ja täiesti erinev ajalooõpetus.

Üks USA naisajakirjanike organisatsioon tegi kaks aastat tööd Süürias ja tuvastas selle käigus 162 vägistamisjuhtumit. Kui keeruline on sõjaroimasid uurida ja tunnistajaid leida?

Kui ma juhtisin politseimissiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, siis üks meie ülesanne oli leida ka vägistamisjuhtumite tunnistajaid, ja see oli peaaegu võimatu. Me võisime nendega läbi rääkida nädalaid, aga vaid mõni üksik oli nõus tulema tunnistama.

Seda vastumeelsust ei saa neile pahaks panna. Mind ennast kutsuti välja tunnistajaks Ante Gotovina juhtumi puhul (rahvuskangelase seisuses Horvaatia kindralleitnant, kelle Haagi kohus serblaste kallal toime pandud sõjakuritegudes 2011. aastal süüdi mõistis, kuid apellatsioonikohus 2012. aastal süüst vabastas – S. K).

Ma võin öelda, et mul on päris palju rahvusvahelist kogemust, aga see oli isegi minu jaoks ränk katsumus. Kaitse küsitles mind üheksa tundi. Mul oli tunne, nagu oleksin jooksnud järjest kaheksa maratoni, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes. Ja ma ei olnud ise kogenud neid sündmusi, ma olin raportöör. Nii et võite ette kujutada, kui raske on seista tunnistajapingis siis, kui need üleelamised on isiklikud.

Või teine näide. Selles protsessis rakendati tunnistajate kaitset. Seal oli 113 tunnistajat ja mina olin üks neist. Ent tunnistajate nimekiri lekkis Horvaatia salateenistusele ja nemad hakkasid otsima nende inimeste kohta, kas neil on vaimseid probleeme, kas nad kasutavad mingeid ravimeid, kas nad on toime pannud seadusrikkumisi. See tähendab, et otsiti võimalusi süüdistaja tunnistajaid kompromiteerida. Me räägime kaitsealustest tunnistajatest, kelle nimed poleks eales pidanud avalikuks saama. Muidugi sai kohus sellest teada ja protsessi ei kahjustatud, aga ühtlasi näitas see ka, et tunnistajaid kaitsta on väga keeruline.

Nii et inimlikult on mõistetav, miks inimesed ei taha tulla sellistele protsessidele tunnistajaks. Samas, kui suuta tagada anonüümsus, siis minu kogemus ütleb, et ohvriteni on võimalik jõuda. Ja ohvrite lugusid koguda on samuti tähtis, isegi kui need on anonüümsed.

Ka Süüria näitel näeme, millistes raskustes on rahvusvaheline avalikkus. Aga töötades rohujuuretasandil, nähes neid ohvreid, kuulates nende kannatusi, arvan, et kui suudetakse teha ära kasvõi natuke mõne jaoks neist, siis on see pingutust väärt.

Elisabeth Rehn

•    Sündinud 6. aprillil 1935.

•    Kuulub Rootsi Rahvaparteisse; Eduskunna liige 1979–95, Euroopa Parlamendi liige 1995–1996; presidendikandidaat (1994, 2000).

•    Oli esimese naisena Soome kaitseminister Harri Holkeri valitsuses (1990–1991) ja Esko Aho valitsuses (1991–1995) ja võrdsuse küsimuste eest vastutav minister sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis.

•    Töötanud ÜRO inimõiguste eksperdina endise Jugoslaavia riikides; oli ÜRO eriesindaja Bosnia ja Hertsegoviinas (1998–1999); ÜRO naiste arengufondi UNIFEM sõltumatu ekspert, raporti «Naised. Sõda. Rahu.» kaasautor (2001–2002).

•    Autasustatud mh Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgiga.