Tiia Sihver: inimene, puudest suurem

Tiia Sihver Foto: Erakogu

Kui lugeda lauset «Puude taga on inimene», tekib mõistetav küsimus: miks see inimene ikkagi puu taga on? Tegelikult ongi esimene eesmärk sõnumiga täidetud, sest see lause paneb mõtlema.

Teine osa sõnumi lugejatest jõuab mõttekäiguga kaugemale, sest on probleemiga ise kokku puutunud või tunneb mõnda puudega inimest. Neile saab mõte selgemaks, nad oskavad panna rõhu sõnale «on». See ärgitab arutlema – miks on teema üles võetud ja mida sellega mõeldakse.

Netikommentaare lugedes ei saa kunagi selgust, kas heidetakse nalja probleemi või definitsiooni üle. Peaaegu alati, kui tuleb juttu puudega inimestest, saab lugeda kommentaare küttepuudest. Olles ise puudega inimene, arvan, et see on tore võrdlus. Küttepuud annavad ju sooja!

Eestis on puudega inimesi kümme protsenti elanikkonnast. Kui edasi mõelda, ümbritseb iga inimest vähemalt kaks pereliiget (nt vanemad). Seega peaks vähemalt 30 protsenti elanikkonnast teadma, mida fraas «puudega inimene» tähendab.

Mida aga silmas pean, kui ütlen: «Puude taga on inimene»?

Ratastooliga liikudes on edukalt hakkama saanud USA president Franklin D. Roosevelt ja Saksamaa rahandusminister Wolf­gang Schäuble. Enamik inimestest teab pimedat pop- ja ooperilauljat Andrea Bocellit ning instrumentalisti ja lauljat Stevie Wonderit. Kodule lähemale tulles pole meile tundmatud ei Mart Laar, endine sportlane ja praegune riigikogu liige Jüri Jaanson ega džässmuusik Sergei Manukjan.

Kui vaatame Bocelli kontserti, kas vaatame seda sellepärast, et näidatakse puudega inimest? Umbes nii, nagu läheme loomaaeda loomi vaatama. Või kui jälgisime Jüri Jaansoni 2007. aasta maailmameistrivõistlustel Münchenis, kus ta koos Tõnu Endreksoniga võitis paarisaeruliste kahepaadil pronksmedali, kas me jälgisime neid võistlusi, kuna võistles puudega inimene? Julgen arvata, et me kuulame ja elame kaasa pigem üliandekatele inimestele ja puue pole seejuures esmatähtis. Seega on väga lihtne näha puude taga inimest.

Miks ei märgata siis puude taga vähem andekat inimest? Kui kohtutakse näiteks pimeda või ratastooli kasutava inimesega, on kahju- ja kaastunne sagedane. Järgnevad fraasid: «Küll sul on raske!», «Küll sina oled ikka tubli» jms. Liikumispuudega inimesena saan öelda, et elamine ongi keerulisem, kuid ratastool pole mulle takistuseks, vaid on vahend, mis aitab liikuda, samuti nagu aitab pimedat liikumisel valge kepp või vaegkuuljat kuuldeaparaat. Enamik inimesi jääb kinni puudesse, abivahendisse ja näilisse iseseisvuse puudumisse. See, kes puudega inimestega tihedalt kokku ei puutu, ei jõuagi tihti mõtteni, et tegelikult kohtus ta tavapärase lihast ja luust inimesega.

Elamine puudega on pisut keerukam, kuid see ei võta puudega inimeselt võimalust olla andekas. Meil ei ole reegleid, et kõik peavad maalima ainult parema käega. Samuti ei ole keeldu teha seda hoopis suu või varvaste abil pintslit hoides. Tähtis on tulemus, teos, mis  sünnib. Veelgi olulisem on inimene, kes on selle looja.

Puudega, aga ka puudeta inimeste andekust on võimalik sel suvel ise vaatama tulla, sellest osa saama ja ise järele proovima. Mis veelgi tähtsam, seda oskust puude taga inimest märgata oma lastelegi õpetada. Osaledes festivalil, mille korraldab suur hulk mõttekaaslasi – puudest või selle puudumisest hoolimata –, saate teadmise, kui andekad võivad olla puudega ja puudeta inimesed, saate kogeda ja panna ennast olukorda, et tajuda tegelikkust, millesse ise sattunud pole. Kõigiga on arvestatud ja tegevust jätkub kõigile!

Koguperepidu  «Puude taga on inimene» toimub Tallinna lauluväljakul 7.–8. juunini.