Peeter Sauter: kui Karlssonid hakkaks otsustama

Peeter Sauter Foto: SCANPIX

Mis juhtuks, kui Emor uuriks, millise tulemuse võiks anda referendum Eesti-Vene piirileppe küsimuses? Võib karta, et rahva hoiak ei pruugi kattuda valitsuse valikuga (sest ajakirjandus on rahva pea segi ajanud juttudega Tartu rahust ja isegi ENSV piiri üle parda viskamisest meie kahjuks jne).

Kui need aga lahku lähevad, kas valitsus peaks rahva tahet arvestama või ei? Kas ta tahaks arvestada?

Võimalik, et mitte. Eks lapsevanem arvestab ka lapse soove valikuliselt. Kui laps tahab katusel jalutada nagu Karlsson, siis pole see mõistlik. Ja praegu on loomulikult mõistlik piirilepe lõpuks ometi ära sõlmida. Selle nimel on palju tööd tehtud. (Aga kui lepet hiljem muuta tahaks, tuleks veel palju rohkem tööd teha.)

Küllap on normaalne, et valitsus on aeg-ajalt teisel arvamusel kui rahvas. Eks seda ole alati ja igal pool. Aga kui neid eriarvamusi pole enam üks või kaks, vaid on rohkem (näiteks kümme), siis kipub asi jamaks. Isegi väga rahuliku rahvaga. Olgu valitsus nii tubli ja tark kui tahes (ja meie valitsus kahtlemata on). Kui kabinet ja rahvas sõidavad eri paatides ja eri suundades, kuhu nad siis välja võivad jõuda? Eks üks ühte kohta, teine teise. Ja valitsus võib avastada, et ta pole enam selle rahva valitsus. Kelle oma on siis riik, valitsuse või rahva oma, ei oska öeldagi.

Muide, sisetunne ütleb, et kui Venemaal tehtaks referendum, kas võib Eestiga piirilepet tehes arvestada Lenini-aegset Tartu rahu (ja näiteks anda Jaapanile tagasi Kuriili saared), siis võiks ehk sealgi rahva arvamus valitsuse hoiakuga vastuollu minna. Suur vene hing ei teeks ehk paarist kribu-krabu maatükist numbrit.

Kuigi mine tea, šovinistlik rokkbänd Ljube nõuab näiteks USA-lt Alaskat tagasi: «Не валяй дурака Америка! Не обидим кому говорят. Отдавай-ка землицу Алясочку. Отдавай-ка родимую взад!» ( «Ära mängi lolli, Ameerika! Me ei tee sulle liiga. Anna meile Alaskake tagasi, anna meile oma tagasi!» – toim). Vaat nii tunnevad ja räägivad venelased.

Aga õnneks meil sellist uuringut Emorilt keegi ei telli, isegi salastatult mitte (ja Venemaal loomulikult ka mitte). Ja küllap saab leping varsti sõlmitud (kuigi ma pole kuulnud, mis hädaorg saabub, kui seda ikkagi veel praegusel moel ei sõlmita).

Ja veel – misasja me kidetseme ja nii vähesest maast loobume? Miks me ei anna Venemaale ka näiteks Narvat, kus elavad valdavalt venelased, ja veel juppi Kirde-Eestist? Meil maad küll. (Ja jällegi oleks huvitav teada, kuhu selle kandi venelased ise kuuluda tahaksid. Kuigi jah, need, kes väga kodumaale kippusid, sinna vististi juba ammu ka läksid.)