Rahvakogu osalejate ühislaul.

FOTO: Liis Treimann

Kuidas teha, et rahva tahe jõuaks seadustesse, ent selle soodustamiseks mõeldud reegleid ei kasutaks ära üksikud rahameeste seltskonnad ja kurjad väikesed grupid? Näiteks 25 000 allkirja kogumine käiks üldjuhul meie kodanikuühendustele üle jõu ja sellega saaks hakkama vaid suure eraraha omanikud või avaliku rahaga toetatud erakonnad. Siis pole see vist see, mida rahvaalgatuse seadusesse kirjutamisest soovitakse. Paraku ütlevad kogemused, et suure nõutud allkirjade arvuga tihtipeale nimelt nii juhtub – rahvaalgatuseks vormuvad kas suurettevõtjate soovid või kasutavad erakonnad rahvaalgatust ühe relvana omavahelises võitluses.

Küsimus, kas ja mis kombel täpselt seadustada rahvaalgatus, on kahtlemata otsedemokraatia ja esindusdemokraatia pingeväljas. Parlament esindab kõiki neid, kes on eelmistel valimistel tahtnud oma valiku langetada. Teisalt on meil Eestis nüüd selgelt välja öeldud, et ka valimiste vaheajal peab kodanikel olema võimalus poliitikat mõjutada. Ebaselge on vaid näiliselt tühine ja korralduslik probleem: kuidas seda teha?

Kui põhiseaduse assamblee vaagis pisut enam kui kakskümmend aastat tagasi seda, kas kirjutada meie riigi tähtsaimasse reeglistikku rahvaalgatus või mitte, siis otsustati see põhiseadusest välja jätta. Vabalt valitud parlament esindab ühetaoliselt kogu kodanikkonda. Samas esindab isegi näiteks 100 000 rahvaalgatusele antud allkirja vaid murdosa kodanikest. Sisuliselt võib helge nimega rahvaalgatus äärmuslikel juhtumitel kujuneda ebademokraatlikuks survevahendiks parlamendi ja demokraatia vastu.

Vastukaaluks on Eestis põhiseaduse järgi igal saadikul õigus algatada eelnõu, kuid väikeste gruppide vajadust oma algatusi parlamenti viia ei lahenda see ikkagi.

Võtame näiteks jahimehed, kes on aastakümnete jooksul moodustanud Eesti suurima vabatahtlike organisatsiooni. Siiski on nende üle-eestilise seltsi liikmete arv enam kui kaks korda väiksem rahvaalgatuseks pakutud piirist. Kas see peaks tähendama, et kõigi jahimeeste ühine soov arutada mingit seaduseelnõu ei vääri üldse tähelepanu? Mida ütleb selline sõnum kõigile ülejäänud kodanikuorganisatsioonidele? Kas nende arvamus ei tähendaks mitte midagi?

Tasuks tõsiselt kaaluda varianti, et rahvaalgatuse piir oleks näiteks sada korda väiksem, ent see ei kohustaks algatust arutama mitte parlamendi täiskogu, vaid erialakomisjoni. Poolt- ja vastuargumentide avalikustamine tuleks aga reglementeerida, et ainus tagasiside Eesti rahvale poleks see, et «Aktuaalse kaamera» saates ütleb komisjonijuhist härra: no teate, see lihtsalt ei sobi.