Ahto Lobjakas: võtame laenu

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et varasem arusaam, nagu oleks võlg kasvule tingimata halb ja kasinus hea, tuleks üle vaadata. See ei tähenda tingimata laenuvõtmist, kuid mingi arutelu selle üle võiks siiski toimuda.

Või ei võta. Nüüd, kus ma olen tõmmanud teie tähelepanu, püüaks arutleda, mis on kaalul. Teema on eluline ning Eesti jaoks tuttavad väravapostid on viimastel nädalatel kõvasti nihkunud.

Võlavõtmise ja kasvu-kasinuse debati korraldas 15. aprillil ühe artikliga radikaalselt ringi Massachusettsi ülikooli doktorant Thomas Herndon kahe kaasautoriga. Herndon & Co väidavad, et kasinusloogika vaimsete vanemate, Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi keskne tees – võlakoorem üle 90 protsendi SKTst pärsib drastiliselt majanduskasvu – rajaneb andmetöötlusvigadel. Nende ajaloolisest analüüsist on välja jäänud mitu riiki, aegridades hinnatakse üle väikeste riikide lühiajalisi kogemusi jms.

Reinhart ja Rogoff on viga tunnistanud (küsimärk eilses Äripäevas oli liigne), kuid vaidlevad nüansside üle. Nädalatepikkuse debati järel on jõutud konsensusele, et kuigi suur võlakoorem pole hea, pole see ka automaatselt halb – kõik sõltub asjaoludest. Teiseks, nagu väidab Paul Krugman, pole võlataseme ja majanduskasvu seos ühesuunaline. Euroopaski on näiteid, kus võlakoorem kasvab majanduse aeglustudes.

Olulisem on, et Reinharti-Rogoffi «stiliseeritud fakt» (nagu seda nimetas Financial Timesi kolumnist Gavyn Davies), millel on olnud kandev roll kasinuspoliitika võidukäigus Euroopas, on kaotanud usutavuse. Otseselt puudutab see Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika majandust.

Hispaania ja Iirimaa, kus avaliku sektori võlatase buumi harjal oli võrdlemisi madal, kerkides alles pärast valitsuse meeleheitlikke katseid kriisi üha kallineva laenurahaga ohjeldada, võidavad tagasi osa oma rüvetatud aust. Mitte kõik kriisiriigid ei kuulu samale reale Kreeka ja Küprosega. Saksamaa kasinusloogika jääb sama tugevaks kui enne – kuna Berliini käes on rahalaeka võtmed ja sellega on jutul lõpp –, aga tema moraalne üleolek hägustub.

Jah, vigasid tehti, aga tugevneb argument, et Lõuna-Euroopa erasektorid elasid Saksa (ja Prantsusmaa) krediidist, komistades struktuurilisse lõksu, mille nimi on eurotsoon.

Üha rasvasem küsimärk tekib argumendi kohale, et parim (ja ausaim) viis probleem lahendada on lõksuohvrite 10–20-aastase majandussurutise (ja miljonite töökohtade) hinnaga. Sest kui Reinhart-Rogoff eksivad, siis pole peamine kärpida kasinuse abil kiiresti laene, vaid luua kasvu. Pärast Herndoni & Co korrektsioone tekib küsimus (demokraatlik, mitte ainult majanduslik), kuivõrd on viimase võtmed Madridis, Roomas ja Ateenas – ning kuivõrd Berliinis ja Brüsselis. See on küsimus, mis lõppkokkuvõttes taandub solidaarsusele ja selle sõna sisule Euroopa pealinnades.

Siin on õppetunde Eestigi jaoks. Meie moraalne positsioon selles debatis – Saksa moraalse üleoleku väike vend – peaks läbi tegema vastava devalvatsiooni. See on algusest peale olnud kohatu, nagu osutas eelmisel aastal Krugman ja eelmisel nädalal Financial Timesi juhtiv majanduskommentaator Martin Wolf.

Balti kogemust ei saa kohaldada teistsuguse ja pikema ajalooga riikidele. Eesti ja Läti on palju väiksemad ja vaesemad kui Itaalia. Suurendada tootlikkust ja eksporti teiste arvel on meil tohutult palju lihtsam kui Itaalial või Hispaanial. Balti riigid ei pea välja lunastama oma pangandussektoreid, erinevalt Hispaaniast ja Iirimaast. Arvata, et meil oleks Euroopale midagi õpetada, oleks «hullumeelsus» (nagu nimetab seda Wolf).

Mis ei tähenda tingimata, et me oleksime midagi valesti teinud. See oli see, mis Krugmani tõlkes kaduma läks. Aga samuti ei tähenda see, et me ei võiks midagi teistmoodi teha, vähemalt mõtteharjutusena. See viimane pole viimase paari nädalaga Herndoni, Wolfi, Lawrence Summersi jt kommentaaridest hoolimata meieni jõudnud. Intellektuaalselt elame aegajalt XIX sajandi juhtmetega.

Tagasi pealkirja juurde: võibolla polekski laenamine halb? President Ilves viitas Twitters eelmisel nädalal (kommentaarita) Reutersi loole sellest, kuidas kriis on Saksamaale, Soomele jt Põhja-Euroopa riikidele raha säästnud. Itaalia, Hispaania jt riskitaseme tõustes otsivad investorid kindlust, odavalt. Saksamaa kindlustusgigant Allianz pakub, et riik võidab kümnendiga odavnenud laenurahalt 67 miljardit eurot. Selleks et võita, tuleb laenata.

Näib paradoksaalsena, et muidu igati leidlik ja eesrindlik Eesti on riigina nii põhimõttekindlalt eemale hoidnud nii elementaarsest kapitalismi instrumendist, nagu seda on krediit. Krediit on majanduslik, mitte moraalne mõiste (pace Nietzsche). Raha teeb raha. Ei saa ju olla, et Eestil ei oleks kuhugi investeerida või et Eestis puuduks täielikult kompetentsus ühiskondlikeks investeeringuteks.

Majanduslikest kategooriatest ei tohi teha ideoloogilisi (laenan Rein Müllersoni määratlust). Ka parempoolsed valitsused laenavad, ka vasakpoolsed säästavad. See, et Eestil on läinud (suhteliselt) hästi, ei tähenda, et meil ei võiks olla debatti. Iga ortodoksiakriitik ei ole tingimata sots – kuigi mis oleks normaalsem kui (muuhulgas) sotsiaaldemokraatlik kriitika valitseva kasinuskonsensuse aadressil.

Kuid Eesti poliitilise hõimukultuuri iseärasused tõrjuvad debati ja kriitika poliitikast ajakirjandusse. Hans H. Luige üleskutse valitsusele viimases Ekspressis on tervitatav samm arutelu poole (kuigi paneb poleemiliselt sama nimetaja alla meie kolka-euroskepsise ning raha- ja eelarvestimulatsiooni pooldajad, nagu Krugmani – kel vaevalt on, mida üksteisele öelda).

Huvide deklaratsioonina: ise olen riigi turulaenude suhtes skeptiline. Seda võibolla samadel liberaal-alahoidlikel põhjustel, mis ajendavad Reformierakonda laene vältima. Neist peamine on kahtlus noore riigi poliitikute võimes raha otstarbekohaselt kasutada.