Minu kindla veendumuse kohaselt on Eestis liiga vara rääkida eutanaasia seadustamisest. Et see nii on, sellest annab tunnistust ka käimasolev mõttevahetus. Kui inimesed ei kujuta ette, et nende siirad ja humaansusest kantud mõtted võivad reaalses tegelikkuses muutuda kellegi teise poolt julmaks ja ebainimlikuks tegevuseks, millele isegi nime on raske anda, siis oleme eutanaasiast arusaamisest veel väga kaugel.
Sisult on tegemist kõige keerukama ja tundlikuma küsimusega, mis üldse võib patsiendi ja arsti suhetes tekkida.
Täna aga puudub meil ka seadus, mis reguleeriks neidsamu suhteid tuhandeid kordi lihtsamatel juhtudel. Seda siis, kui me vajame täiesti tavapärast arstiabi ning siit elust lahkumine ei ole ainus võimalus ja pääsetee piinadest pääsemiseks.
Kui riigikogu arutas rohkem kui kümme aastat tagasi esimest korda arsti ja patsiendi suhteid reguleerivat eelnõu, esitati mulle samuti küsimus eutanaasia kohta. Vastasin tookord ja olen ka täna veendunud, et mõistlik oleks kõigepealt luua usalduslik ja selge suhe kõigi muude juhtude tarbeks, kus küsimuse all pole elu või surm. Seejärel tuleb hinnata patsiendiseaduse tegelikke mõjusid ja toimimist ning alles siis jõuda aruteluni, kas ja millistel tingimustel saaksid arst ja patsient või tema esindajad langetada niivõrd tõsise otsuse.
Tookord leidis riigikogu, et patsiendi ja arsti suhteid reguleerivat seadust pole Eestis vaja. Tõele au andes tuleb tunnistada, et kahjuks ka täna arvavad paljud nii. Isegi need inimesed, kelle jaoks antud seaduse reguleerimisala on ka täna igapäevane töö ja eetika. Nende töös inimeste tervise eest seismisel ei muudaks see suurt midagi.