Ene-Margit Tiit: mida usuloendusest tegelikult järeldada?

Ene-Margit Tiit. Foto: Margus Ansu

Usuringkonnad soovivad rahvaloendusest saadud tulemustele omistada erinevat sisu vastavalt endi kontseptsioonile, kritiseerib loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit Postimehe arvamusportaalis loenduse kriitikuid.

Kui rääkida ajaloos esmakordsest luteriusu allajäämisest õigeusule, siis siin on tema sõnul põhjus lihtne: alla 25-aastastest küsitletutest pooldab luteriusku vaid 2-3 protsenti, samas kui kahe loenduse vahele jäänud 11 aasta jooksul ära surnute hulgas oli õigeusklikke vähe (erinevalt luterlastest).

Rahvaloenduse religiooniteemaliste andmete avaldamine ärgitas usuga seotud inimesi aktiivselt arutlema usu positsiooni üle ühiskonnas. See on tervitatav, kuid arutluste hulgas ilmneb üks suundumus ja nimelt nähakse mittesoovitavate tulemuste põhjust loendusmetoodikas.

Teoloogiadoktor Atko Remmel on arvamusartikli pealkirjastanud «Kirikusse mittekuulumine ei tähenda usu puudumist». See on õige väide ja sellega võikski diskussiooni lõpetada, kuigi rahvaloendusel ei küsitud kirikusse kuulumist, vaid usu omaks pidamist.

Seda, kui paljud nende inimeste hulgast, kes rahvaloenduse andmetel ühtegi usku omaks ei tunnista, siiski ennast mõne uskumuse või usulise identiteediga seovad, võiks selgitada täiendava uuringuga. Kindlasti leidub ka selliseid inimesi. Ent sellise info kogumine ei olnud loenduse ülesanne.

Praeguse arutelu valgel näib pigem, et erinevad usuringkonnad soovivad saadud tulemustele omistada erinevat sisu vastavalt endi kontseptsioonile. Nii loodab Atko Remmel religiooni puudutavast küsimusest saada andmeid elanike isikliku identiteedi ja minapildi analüüsimiseks.

Veel kord tuleb meenutada, et loendusküsimuse sõnastus ei ole rahvaloenduse korraldajate väljamõeldud, sarnast sõnastust on loendustes varemgi kasutatud ja selle kiitis heaks asjatundjate komisjon. Et 2000. aasta loendusel esitatud küsimuse sõnastusega ei jäetud rahule, liiga palju oli vastusevariante, siis sõnastust muudeti ja loenduse eel tegid sõltumatud eksperdid loendusküsimuste kontrolli, mis kinnitas religiooni puudutava küsimuse ühest mõistetavust.

Seda, et sõnastuse teisendamine ei muutnud oluliselt nende inimeste arvu, kes tunnistavad/peavad omaks luteri usku, on lihtne näidata alljärgnevate jooniste abil. Joonistel on esitatud protsendid vastava vanuserühma kõigi püsielanike hulgast.

Alljärgnevas arutelus käsitleme paralleelselt kahe loenduse andmeid, vaadates inimesi mitte nende vanuse, vaid sünniaasta järgi. Joonistelt on näha, et need, kes 2000. aastal loendusel end luterlaseks tunnistasid, on seda jätkuvalt ka 2011. aastal.

Pärast 1950. aastat sündinud Eesti püsielanikest (kelle hulgas on vastavalt vanuserühmale 60—70 protsenti eestlasi) peab luteri usku omaks / tunnistab luteri usku alla 10 protsendi, kusjuures siin mingit olulist muutust kahe rahvaloenduse võrdluses pole toimunud. Küll aga on lisandunud noorim vanuserühm – pärast 1995. aastat sündinud –, kellelt eelmisel loendusel suhtumist religiooni ei küsitud ja kes praegu on kuni 25-aastased – nende osas piirdub luteri usku omaks pidavate/ tunnistavate inimeste osatähtsus 2–3 protsendiga.

Eakamate hulgas kasvab luteri usku omaks pidavate/tunnistavate inimeste osatähtsus peaaegu lineaarselt, saavutades 1920. aastatel sündinute korral 35 protsenti rahvastikust (ligi pooled eestlastest).

Veelgi vanema ealisi isikuid oli 2000. aasta loendusel, kus kõige eakam omaette analüüsitud vanuserühm haaras Esimese maailmasõja eel sündinud inimesi. Nende seas ulatus luterlaste arv 50 protsendi ligi, seega selles eas eestlastest tunnistas luterlust üle poole. Kahjuks on sellest vanuserühmast väga suur osa meie hulgast lahkunud ja seega on kadunud ka luterlust kõige enam toetanud elanike osa.

Õigeusklike puhul on olukord teine – kõigi sõjajärgsete (alates 1940. aastatel sündinud) põlvkondade esindajatele on omane usku omaks pidavate/ tunnistavate inimeste suhtarvu kuni kahekordne kasv.

Mis puutub kõigisse muudesse uskudesse – siin hulgas on nii mitmesugused kristlikud kirikud, sealhulgas katoliiklased, samuti islam, budism, judaism, taara- ja maausulised, lõpuks ka mitmesugused eksootilised usud nagu lilla leegi hoidjad või satanistid, siis nende osatähtsus ühiskonnas püsib üsna stabiilselt 2—3 protsendi piires niihästi vanuserühmade kui ka loenduste lõikes.

Miks neid meile võõraid uske üldse uuriti? Põhjus on väga lihtne – kui inimeselt tema usulise tõekspidamise kohta midagi küsiti, siis pidi tal olema võimalus vastata. Ja selleks puhuks, kui tema usku loetelus ei olnud, oli jäetud võimalus vastav nimetus kirja panna. Nii tehti kõigi küsimuste puhul. Kas mõni erialateadlane nende usuvoolude dünaamikat kunagi uurima hakkab, pole selge. Andmestik selleks on igatahes olemas.

Eestimaalaste usuleigust «tõestanud» rahvaloendusest jäi kõlama valesõnum. Tõsi, me ei armasta kirikuid, kuid oleme sellest hoolimata üsna usklikud, mida aga loenduse vigane küsimusepüstitus ei näidanud, kirjutas Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur Atko Remmel eile Postimehe arvamusportaalis.