Hanneli Rudi: olematu e-

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

E-sid pole Eestis täis mitte ainult toiduained, vaid ka meditsiin. Meil on digiretsept ja patsiendiportaalid, telemeditsiin ja e-tervise lugu. Näiliselt on kõik uhke ja hea ning kõlbab Euroopalegi eeskujuks, aga kui konkreetselt mõnda e-eduloo osa kasutada, siis polegi asi nii kena ja kullakarvaline, nagu eemalt vaadates näib.

Toon näite elust enesest. Suurhaigla eriarsti juures tellitakse patsiendile kallis ja keeruline analüüs, mida Eestis tehakse vaid Tartu Ülikooli kliinikumis. Kuna tulemused näitavad halvenemist, siis kutsub arst patsiendi kolme kuu pärast kordusanalüüse tegema. Vahepeal on aga muutunud aastanumber ning senine perearsti saatekiri enam ei kehti. Oma tööd ausalt ja südamega tegev perearst tahab aga enne uue saatekirja väljakirjutamist teada saada, kui hulluks siis näitajad läinud on.

Aga see ei ole võimalik. Kuigi nii suurhaigla kui perearst on mõlemad edumeelsed ja kasutavad digilahendusi, ei ühildunud omavahel ja nii ei näegi perearst, mida eriarst ta patsiendi kohta kirjutanud on või millised analüüsitulemused olid. Oma andmeid ei näe ka edumeelne patsient, kes oleks valmis selleks ID-kaardiga patsiendiportaali sisse logima, sest portaali uuendatakse juba pikemat aega ja millal see tööle hakkab, pole teada.

Selline kellegi käepikendusena saatekirja kirjutamine röövib asjatult perearsti aega, aga vähemalt pole see eluohtlik. Erinevalt olukordadest, kus mõni väike detail võib inimese elu maksta.

On avalik saladus, et paljud perearstid e-tervise lugu ei täida, sest see on nende jaoks kohmakas ja aeganõudev. Aga kuidas peaks haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötav arst teadma, et neile kiirabiga toodud ja kontaktivõimetu patsient põeb mõnda kroonilist haigust või tal on äge ravimitalumatus, kui seda infot kriisiolukorras kiiresti tema digiloost kätte ei saa?

Eestis pole kroonilistel haigetel kombeks kanda käepaelu või žetoone, mis kõrvalseisjale nende diagnoosist hädaolukorras teada annaks.

Inimene võib ju teada, et tema eakas ema või isa tarvitab päevas seitset-kaheksat erivärvilist tabletti, aga milliseid täpselt ta võtab ja milliste ravimite kasutamine on talle vastunäidustatud või isegi eluohtlik, sellega on kursis ilmselt üksikud lähedased.

Ma ei ole masinapurustaja ega sõdi e-meditsiini vastu, aga vähemalt seni, kuni arstid ei näe, mida nende kolleegid on teinud, või digisüsteemi kohmakuse pärast selle kasutamist väldivad, tundub mulle, et nii mõnigi kord on neist e-lahendustest kasu asemel pigem kahju. Inimene on teatavasti mugav ning kui talle on mõni e-lahendus pakutud, siis selle peale ta pimesi ka loodab. Aga kui usk digimeditsiini alt veab, siis jääb üle loota vaid heale õnnele ja arsti kogemusele.