Viktor Turkin: lastekaitse – kellele ja milleks?

Viktor Turkin Foto: Erakogu

Vandeadvokaat Viktor Turkin kirjeldab juhtumit, kus kohus on langetanud otsuse lapsega suhtlemise korra kohta, ent ema keeldub seda täitmast ning ei Eesti lastekaitsjad ega kohtutäiturid suuda teda selleks sundida.

Olen kuulnud musta huumorina tunduvaid lugusid välismaalastest, kes Eesti 1941. ja 1949. aasta küüditamistest kuuldes on tõsimeeli küsinud: «Aga miks küüditatav politseid ei kutsunud?» Nüüd, esindades kuuendat aastat üht rootslasest isa vaidluses oma lapse hooldus- ja suhtlemisõiguse üle, pean kuulma tema Rootsi sugulaste ja sõprade, sh juristide pea sama lihtsameelseid ja Eesti olusid arvestades kohatuid küsimusi: «Miks isa ei pöördu lastekaitse poole, kui tal ei võimaldata oma lapsega normaalselt suhelda?» Eesti sotsiaalvaldkonna tegelikke olusid tundva inimese jaoks peitub ka selles küsimuses võllanali.

Mainitud juhtumi sisulisest poolest rääkides (hoolimata tehtud kohtulahenditest keeldub lapse ema neid mistahes ulatuses täitmast, ja seda juba aastaid) on kõik asjaga vahetult mitte seotud sotsiaaltöötajad olnud ühesel seisukohal: iga muu sedalaadi pere oleks viivitamatult tunnistatud riskipereks ja sellisena ka neile töösse antud. Kõnealusel juhul oskab ema hoida fookust leidlikult mujal. Lastekaitse, kartes arvukaid kaebusi ning sellega kaasnevaid selgituskohustusi, on end asjast sisuliselt distantseerinud ning lapse ja teise vanema õiguste kaitseks ei võeta enam midagi ette.

Ilmselt samal põhjusel on lastekaitse ignoreerinud ka kohtu korraldusi ega ole suutnud mitme kuu jooksul, korduvatest meeldetuletustest hoolimata, välja selgitada isegi lapse elukohta ja lasteaeda. Ainuvõimalikku lahendust – alustada toiminguid lapsele erieestkostja määramiseks – pole eestkosteasutus olnud suuteline päevakorda võtma. See kõik on lapse emal võimaldanud luua suhtlemiskorda ajalise tühimiku, selle tulemusel lapse isast võõrandada ja eeltoodule tuginedes püüda luua õiguslikku alust suhtluskorra muutmiseks.

Lastekaitsetöötajate rõhutatud ükskõiksus pöördumistele reageerimisel viib uskumatute tulemiteni. Üks meedia kaudu tuntuks saanud ema on asutanud koguni mittetulundusühingu, mis korraldab poolavalikke koolitusi emadele, kelle põhieesmärk on laps vahendeid valimata teisest vanemast võõrandada. Ühe koolitusel osalenu sõnul käsitletakse õppepäevadel arvukate näidete varal, kuidas on võimalik kõiki lastekaitse ja kohtutäituri tegevusi ignoreerida, ning kutsutakse üles mitte täitma ebameeldivaid kohtulahendeid – mingeid tagajärgi sellega ei kaasnevat. Lastekaitse olevat sellisest tegevusest oma sõnul küll teadlik, kuid asjaga tegelda mõistagi ei soovitud, kuigi üritasin juhtida tähelepanu selliste ilmingute tõsidusele ja tagajärgedele.

Ilmselt oleks ülekohtune süüdistada üksnes lastekaitsjate ükskõiksust. Kohtutäituri roll on selliste lahendite täitmisel tänaseni ebaselge; et saada kohtutäitur iga kord (eriti kui kohus on määranud suhtlemispäevad puhkepäevadele) suhtluskorra toimumist kontrollima ja seadusega lubatud meetmeid rakendama, võib eeldada, et selle saavutamiseks tuleb algatada kohtutäituri suhtes justiitsministeeriumi kaudu distsiplinaarmenetlus.

Tagajärjeks võib olla vaidlus vanema ja kohtutäituri vahel ning suhtluskorra enda täitmine jäetakse tähelepanuta. Samas peab ka kohtutäitur tegema sellistel juhtudel lastekaitsega koostööd.

Oleks mõistetamatu, et põhiseaduse paragrahvist 15 tulenev õigus pöörduda kohtusse ei hõlmaks ka kohtulahendite täitmist. Õigusriigi põhimõttega oleks vastuolus see, kui kohtulahendite täitmine ei oleks tagatud ning pahatahtlikule vanemale jääb valida, kas ta täidab kohtuotsusega määratud kohustust või mitte. Riigil lasub tingimusteta kohustus tagada kohtulahendite täitmine, kuna nende täitmata jätmine on rünne õigushüve vastu.

Probleeme suhtluskorra lahendite sundtäitmisega tuleb ette ka mujal riikides. Kuid teiste Euroopa riikide kohtupraktika aktsepteerib lihtsat ja enesestmõistetavat lahendust: kui üks vanem ignoreerib suhtluskorra lahendeid ja takistab teist vanemat lapsega suhtlemast, on mõjuv abinõu hooldusõiguse ülevaatamine ning lapse kasvatada jätmine teise, seaduskuuleka vanema (tavaliselt isa) juurde, eeldusel et viimane tahab ja suudab last kasvatada ega tee teisele vanemale suhtlemisel takistusi. Arvestades meie õigussüsteemi märkimisväärset emakesksust, puudub mul siiski usk, et meie õiguspraktika lähitulevikus kasutaks selliseid probleeme eos lahendavaid abinõusid, mis kahtlemata mõjutaks vanemat hoiduma oma õiguste kuritarvitustest.

Kehtiv seadustik on andnud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetalitustele väga suured õigused oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Kõrvutades Eesti Vabariigi lastekaitsealaseid õigusakte näiteks tugeva sotsiaalriigi Rootsi õigusaktidega, ei näe me neis märkimisväärseid erinevusi, mis räägiksid seadusandlikul tasandil Eesti kahjuks. Ometi, mis seal toimib ja on enesestmõistetav, on meil väga visa juurduma. Asi pole mitte õigusaktide puudulikkuses, vaid lastekaitse soovimatuses neid oma töös aktiivselt rakendada ning tööd ennast kohusetundlikult teha.

Lastekaitsetöötajate saamatus ja suutmatus oma tööülesandeid nõuetekohaselt ning lapse huve esiplaanile tõstes täita viib kokkuvõttes ohtlike pretsedentideni. Kui last kasvataval vanemal jätkub piisavalt leidlikkust ja jultumust lapse õigusi süstemaatiliselt rikkuda ning kõiki kohtulahendeid eirata, seejuures kõigi asjaosaliste peale kaevates, on lõpuks sunnitud tema ees käed üles tõstma nii kohtud, kohtutäiturid kui lastekaitsjad. Kokkuvõttes ei mõelda, et selline eeskuju võib leida arvukalt järgijaid, muuta eespool nimetatud asutuste töökoormuse kokkuvõttes palju suuremaks ja probleemid komplitseeritumaks. Ja mida vastab seesama lastekaitsetöötaja paarikümne aasta pärast täiskasvanuks saanud lapse küsimusele: «Mida te mu kaitseks tegite, et ma siiski kõigest hoolimata jäin ilma ühest oma vanemast?»