Rait Maruste FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond) kirjutab, et hooliv ühiskond peaks hoolima ka elust väärikalt lahkumisest ning mitte sundima inimest kannatama või elama mitteväärset elu.

lu lõpu ja lõpetamise teema on Euroopa arenenud ühiskondades päevakorral olnud pikemat aega. Kui inimene on noor ja terve, võib ta ise oma elu või mitteelamise üle otsustada ja vastavalt otsusele ka talitada. Kas see on hea või halb, meeldib meile või mitte, heakskiidetav või hukkamõistetav, on teine küsimus. Kui ta on vana, haige, kannatav ja teovõimetu ning fataalne lõpp teada, kaotab ta millegipärast õiguse oma elu üle otsustada, see läheb millegipärast üle ühiskonnale või lähedastele. Inimene on meie poolt määratud vaevlema, kannatama ja elama koormaks olemise ja lootusetuse alanduses.

Loodus, mitte riik, võim või ühiskond, on andnud inimesele elu. Põhiseadus, nagu ka Euroopa inimõiguste konventsioon, mille osalisriigiks Eesti on, kaitseb igaühe õigust elule. Põhiseaduse 16. paragrahvi kohaselt kaitseb seda õigust seadus ja sama sätte viimane lause seab, et meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.

Põhiseaduse ja konventsiooni üks põhilisi kaitstavaid väärtusi on inimväärikus. Õigupoolest inimväärikusele ja isikuvabadusele rajanevad kõik teised õigused ja vabadused ning tegemised. Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis on ka juba aasta meie õigus- ja väärtussüsteemi lahutamatu osa, seab selle väärtuse kogunisti esikohale.

Kõik viidatud aktid, nii siseriiklikud kui üleeuroopalised, kaitsevad samuti igaühe õigust olla kaitstud piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise eest. Vabadust ja isikuvabadusi tunnustavate ühiskondade üheks olemuslikuks tunnuseks on igaühe vaba enesemääratlusõiguse austamine ja kaitse. Eelkirjeldatu on Eesti ja Euroopa põhimine väärtus- ja õigusraamistik, milles hinnata inimese elu ja surmaga seonduvat. Mitmed kaasused on jõudnud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ette.

Elu lõpeb teatavasti kahel viisil, kas loomulikul teel või kõrvalise sekkumise läbi. Viimane omakorda võib olla kas vägivaldne ehk kriminaalkorras karistatav tegu (tapmine), neutraalne ehk lootusetu ravi lõpetamine või teadliku otsusena elust lahkuda, suitsiid. Viimast võib otsustada ja teostada inimene ise (suitsiid ehk enesetapp).

Eutanaasiast (kr k eu – hea ja thanatos – surm) ehk siis hea, kerge surm, räägitakse juhul, kui on tegu (lootusetu) ravi lõpetamise või isiku enda otsusel, kuid abistatult elust lahkumisega.

Küsimus taandub lõppkokkuvõttes sellele, kes on inimese elu peremees? Kas selleks on inimene ise või tema väline – lähedased, arstid, riik või jumal. Kui inimene on noor ja tegus, siis eeldatakse, et ta ise otsustab, mida oma eluga teha. Ja kui inimene otsustab elust lahkuda, siis on see tema otsus ja seda kaasaegne ühiskond aktsepteerib.

Asi muutub aga keeruliseks siis, kui inimene mingil põhjusel kaotab kas osaliselt või täielikult kontrolli oma elu üle. Selleks põhjuseks võib olla vanadus(dementsus), raske õnnetus või haigus. Tagajärjeks võib olla kaks arengut.

Ühel juhul on inimene kliinilises surmas, ta on n-ö elav laip, kaotanud ka vaimse kontakti ja muutunud täielikult sõltuvaks välisest elutoetusest – aparaatidest, toidust ja ravimitest. Teisel juhul on inimene kaotanud keha, on samuti välisest sõltuv, kuid on säilitanud vaimu, mõistuse ja sotsiaalse kontakti, vähemalt osaliselt. Samas on inimese elu, nii kehaline kui psüühiline, täis kannatusi ja piinu ning paranemise seisukohalt lootusetu.  

Kes siis saab inimese elu peremeheks – kas selleks on endiselt inimene ise või tema lähedased, arstid või avalik võim seaduse ja sunniaparaadi läbi, mis keelab abistatud surma ehk eutanaasia ja karistab selle abistamise eest? Kas inimesel endal on õigus otsustada, et ta ei soovi enam kannatada, elada teistest sõltuvuses, ja selle asemel soovida valutult ja väärikalt lahkuda?

On riike, kes on eutanaasia legaliseerinud (Šveits, Holland, Belgia). Ja on ka üsna tuntud liikumisi ja organisatsioone, kes on pühendunud sedalaadi tegevusele, näiteks Caritas Šveitsis. Kuid on ka hulk riike, ehk enamuski, kes seda erinevatel põhjustel teinud ei ole ja kus surma põhjustamine või sellele kaasaaitamine on karistatav. Valdav tegur selles valikus on ühiskonna religioosne-kultuuriline tagapõhi. Eestis kui Euroopa kõige vähem religioosses riigis ei peaks usutegur väga suurt kaalu omama.

Valikutes ja praktikas mängivad oma osa nii pragmaatilised kui ka väärtuselised kaalutlused. Pragmaatilise kaalutluse kohaselt on meditsiiniliselt lootusetu juhtumi korral inimese kunstlik pikaajaline elushoidmine asjatult aega ja nii inim- kui materiaalset ressurssi kulutav tegevus, mis varem või hiljem lõpeb ikkagi nagu kõik siin kaduvas maailmas.

Miks siis seda teed käia, kui tagasiteed ei ole ja lõpp niigi teada. Oma osa on sellises lähenemises ka pragmaatiline meditsiiniline huvi ja/või raviootajate vajadus kasutada lahkuva inimese kehaosi elavate elu ja kannatuste kergendamiseks (elundidoonorlus).

Kindlasti ei tohi eutanaasia saada ega olla mingiks sotsiaal­eugeeniliseks abinõuks ühiskonna hoolekandeprobleemide lahendamisel. Kahjuks algas meie debatt sellel teemal just sedalaadi nurga alt, mis aga on väär ja ei pruugi viia mõistlikule tulemusele.

Väärtuselise lähenemise korral peetakse esmaseks inimese enda otsust oma elutee lõpetada. Lõpetada vaevad ja lahkuda väärikalt, valude ja kannatusteta lähedaste ringis. Selline lahkumine eeldaks professionaalset meditsiinilist abi. Kui seda ei aktsepteerita ja inimest hoitakse sundviisil elus, siis see elu võib olla alandav, kannatusterohke ja inimväärikust riivav. Kas meil on õigus sundida inimest tema tahte vastaselt sellist elu elama?

Kohustavad ju nii üldinimlikud väärtused kui ka viidatud õigusnormid austama inimese vabadust, väärikust ja enesemääratlust. Hooliv ühiskond peaks hoolima ka elust väärikalt lahkumisest ning mitte sundima inimest kannatama või elama mitteväärset elu. Võib ka küsida, kas inimese õigus elule ja väärikale surmale sisaldab endas ka riigi kohustust seda respekteerida ja põhjendatud olukorras osutada abi, näiteks konsultatsiooni näol ja võimalusega saada asjakohast medikamenti?

Et Euroopas ei ole veel välja kujunenud selleteemalist konsensust, on Strasbourgi kohus hoidunud andmast selget vastust küsimusele, kas õigus elule hõlmab ka õigust surra (siinkirjutaja arvab, et hõlmab). See on jäetud liikmesriikide otsustada, sest nemad tunnevad oma rahva meelestatust, ootusi ja väärtusi paremini.

Milline iganes ei oleks aga otsus või praktika, peab sellel olema selge õiguslik alus ja hästi läbimõeldud ja arendatud protseduur. Küsimus on delikaatne. Ja mitte ainult inimeste tundeid ja väärtusi puudutav. See võib omada ka ebaeetilisuse ning halvemal juhul isegi kuritarvituse jooni, mis peaks olema elimineeritud. Ühiskonnal on, mida kõigi huvipooltega arutada.

Arutelu eutanaasia seadustamisest Eestis käivitas eelmisel nädalal Postimehe arvamusportaalis ajakirjanik ja kirjanik Andrei Hvostov.