Toomas Raudam FOTO: Pm

Kõigepealt tahaksin kogu südamest tänada Andrei Hvos­tovi, kellel läks korda see, mis mul endal kuue aasta eest korda ei läinud (postimees.ee 29.04). Kirjutasin siis Delfisse kaks artiklit eutanaasia legaliseerimise vajadusest, kus püüdsin oma seisukohti jõudumööda ka põhjendada, kirjeldades Euroopas, täpsemalt Hollandis, kasutusel olevat praktikat, kus püütakse esmajoones ja pika aja vältel patsienti, kelle haigus on juba ravimatu, oma tõestatult terve mõistuse juures tehtud otsusest pigem loobuma panna, kui kohe surma sööstma.

Sellega, et ma nüüd jälle sõna võtan, ei taha ma ennast mingil moel «esimese rääkijana» esile tõsta, sest rääkijad oli enne mindki olnud, nende seas Enn Vetemaa, kelle kirjutis oli väga isiklik, kuid pigem rahulik kui raevukas (EPL 28.02.2007). Kommentaare said artiklid hulgaliselt, kusagil 800 ümber. Oli neid, kes soovitasid mul ise endale mürgisüst teha, oli ka neid, kes kirjeldasid seda, mis nende lähedastega oli juhtunud. Paistab, et mürgisüsti tegemine ongi põhiprobleem. Kuid kui on maid, kus see küsimus on lahendatud, siis võiks ka rahumeeli uurida, mil viisil, ja milline juriidiline süsteem on kuritarvituste eest kaitsmisel parim ja meie oludele, kui mitte nüüd, siis edaspidi, rakendatav.

Vast kõige raskem on tavateadvuses kummutada müüti mürgisüsti tegemisest. Paraku on sellele kaudselt rajatud ka Hvostovi lennukas fantaasia vabatahtlikest eutanaasiakommuunidest. Kui vaprad nad seal ka ei oleks, süstida julgeks vaid mõned. Ja kui julgeks, siis küsitaks kindlasti arstilt nõu. Sest süstida saab nii lihasesse kui veeni ja üht-teist sõltub ka surra tahtja kehakaalust, südame seisundist ja veel paljust muust, mille kohta saab andmeid vaid tohtrilt. Tahan sellega öelda, et kui üksi surra on eetiliste otsuste ja vastutuse väljaarvamise korral veel kuidagi võimalik, siis hoopis võimatu on teise surmale ilma kõrvalise abita efektiivselt kaasa aidata.

Olen diabeetikuna ennast ise eluaja süstinud ja tean, kui koledasti inimesed seda pelgavad. Oma lastelastele olen seda õpetanud ja nad süstivad mind hea meelega, kuid ma pole seda teinud eesmärgil, et nad seda kusagil koopas või saunas kunagi teha võiksid. Kui see kommuunijutt oli tõesti tõsimeelne ja tõene, siis paluks veel teateid sellest Helsingi suitsusaunast, mida võib mõista kui soovituslikku eelkommuuni või tulevikurakukest, kuigi mul on tunne, et seal (veel) ei süstita ega anta (veel) ka mürki, ja mehisusega pole mu meelest ka tegu, pigem ükskõiksuse ja totaalse leina-eitusega, mis mulle on vastuvõetamatu. Võis siis ei saa ma aru, mis sul mõttes oli. Aita, Andrei, olen loomult heausklik.

Sel aastal tegin Rahvakogu raames ettepaneku eutanaasia seadustamise kohta. Mõistagi ei võetud seda arutada, selleks polnud rubriik «Varia» ette nähtudki. Ettepanek sai ka mõned kommentaarid, kust võis näha, kui endast välja on viidud meie vaesusest ja viletsusest kurnatud inimesed, kes võrdsustasid eutanaasiat kui mitte enesetapu, siis ainsa väljapääsuga oma olukorrast. Mingeid lõplikke järeldusi ei saa sellest teha selle kohta, kas ollakse valmis hea surma (kreeka keeles see seda tähendabki) üle arutlema või mitte, kuid selles, et selgitustöö saab olema raske, ei pruugi vist kahelda.

Surm pole sündmus, vaid protsess, mis algab siis, kui algab elu. Sellega tegeleb praegu kogu maailma teadus. Sealhulgas nii suremisprotsessi aeglustamise kui elu lõpetamisega. Sündmuseks saab ta vaid siis, kui kõik on läbi ja kui jääb vaid mälestus neist, kes ise läksid või kes ise (kuis iganes) minna otsustasid. Kas panete tähele, et mõlemad väljendusviisid on aktiivsed? «Ise minema» ja «minna otsustama» on sellel skaalal tähenduselt võrdsed. Keel ei luba meil jääda ükskõikseks.