Atko Remmel

FOTO: Erakogu

Eestimaalaste usuleigust «tõestanud» rahvaloendusest jäi kõlama valesõnum. Tõsi, me ei armasta kirikuid, kuid oleme sellest hoolimata üsna usklikud, mida aga loenduse vigane küsimusepüstitus ei näidanud, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur Atko Remmel Postimehe arvamusportaalis.

Hiljuti avaldatud rahvaloenduse usuteemalised andmed on meid rikastanud teadmisega, et 29 protsenti eestimaalastest «tunnistab kindlat usku» ning et 54 protsenti «ei pea omaks» ühtegi usutunnistust.

«Kindla usu tunnistajate» jaotamisega probleeme ei ole – see jaguneb 90 äranimetatud usutunnistuste vahel. Kuid mida hakata peale nende 54 protsendiga, kes «ei pea omaks ühtegi usutunnistust» – kas tõesti puuduvad neil siis igasugused uskumused ja identiteedid?

Loomulikult pole see nii. Sarnaselt tohutu hulga usuidentiteetidega eksisteerib müriaad mitteusulisi minapilte: agnostikud ja ateistid (nõrgad ja tugevad, «vulgaarsed», «teaduslikud» ja «uued»), materialistid ja vabamõtlejad, humanistid (sekulaarsed ja tavalised, lisaks veel religioossed), ratsionalistid ja sekularistid…

Igaühele, kes religioonisotsioloogilistest trendidest midagigi teab, ei saa tulla üllatusena, et traditsionaalse religiooniga on seotud üha vähem inimesi. Seda enam tekitab täielikku hämmeldust statistikaameti otsus «sõnastada seekord usu küsimus ümber: «Kas Te peate omaks mõnda usku?» varasema «Milline on Teie suhe religiooni?» asemel» (tsitaat statistikaameti vastusest minu järelepärimisele).

Täiesti mõeldamatu oleks teha statistikat Eesti elanike kohta, küsides «kas elate Tallinnas – kui jah, siis kus?» ning liigitada ülejäänud kategooriasse «maakad». Kuid usuküsimuses see otsus mingil põhjusel kedagi ei alarmeerinud.

Tohutu töö tulemusena saime teada, et meil on 48 «lilla leegi hoidjat» ja käputäis nn protestiusundite esindajaid, kuid 54 protsendi (s.o üle poole elanikkonnast!) ühte patta viskamist ei saa diagnoosida muul moel kui täieliku äpardumisena.

Kui lisada need, kes mingitel põhjustel usuküsimusele vastamata jätsid, on rahvaloenduse tulemus see, et meil puudub vähimgi aimdus 70 protsendi eestimaalaste (mitte)usulise minapildi kohta – me teame nende kohta vaid seda, et nad ei ole rahvaloenduse nimistus esinevate uskumuste järgijad. Ei ole just kuigi märkimisväärne töövõit.

Seetõttu pole põhjust imestada, et niivõrd ebamääraste andmete pinnalt võrsub hulk ettemääratult vääraid või lihtsalt mõttetuid spekulatsioone, mille üheks näiteks on Postimehe arvamusportaali religiooniteemalist diskussiooni reklaamiv lause: «küsida ekspertidelt arvamusi, miks on Eestis nii vähe usklikke ja kas kirik peaks midagi muutma, et inimesed taas usule lähemale tuua».

Rahvaloenduse andmete alusel võib küll küsida, «mida võiksid kirikud teha oma liikmeskonna suurendamiseks», kuid inimeste usklikkuse või selle puudumise, usklike arvu ja uskumuste kohta ei ütle rahvaloenduse andmed õigupoolest mitte midagi.

Viimane väide nõuab ilmselt veidi lähemat selgitust. Alates 20. sajandi algusest on Eesti rahvusmüüdi üks motiividest olnud eestlaste «usuline leigus», mis muutus oluliselt radikaalsemaks pärast 2005. aasta Eurobaromeetri tulemuste avaldamist (vaid 16 protsenti eestimaalastest tunnistasid jumala olemasolu). Selle tagajärjel on eestlaste eneseteadvuse vääramatuks osaks saanud arusaam endist kui «maailma vähimreligioossest maast» – seda hoolimata asjaolust, et uuring hõlmas vaid Euroopat ja järgnevad uuringud on meid sellelt kahtlase väärtusega troonilt juba ammugi tõuganud.

See, valdavalt rahvalik interpretatsioon, jätab tähelepanuta 2005. aasta uuringu teise tulba, mille puhul uskumises «mingit sorti vaimu või elujõudu» olime 54 protsendiga Euroopas teistpidi esikohal. Nagu kolleeg Lea Altnurme (http://arvamus.postimees.ee/1222384/lea-altnurme-eestlaste-religioossus-valjendub-individuaalsel-viisil/) ja Liina Kilemit (http://kjt.ee/2012/02/mida-sakslased-usuvad/) on rõhutanud, viitab see eestlaste usu individualiseerumisele.

Selle tulemuseks on n-ö «oma usk», mis tähendab, et inimene komplekteerib oma uskumused ise, eelistades seda kiriku või muu institutsiooni pakutavale «kolm ühes» paketile (maailmavaade, uskumused, sotsiaalne sfäär).

See toob endaga kaasa religioossetest institutsioonidest kaugenemise – uskumine ei ole enam seotud kirikusse kuulumisega (mida rahvalikus tõlgenduses siiamaani uskumise üheks eelduseks arvatakse). Samas, tegu ei ole ainult kirikust kaugenemisega, vaid muutused leiavad aset ka kirikute sees – end luterlasena identifitseeriv isik ei pruugi enam uskuda kolmainu jumalat, katoliiklane võib südamerahuga kasutada rasestumisvastaseid vahendeid jne.

Tavapäraselt mõistetakse ülalkirjeldatut ainult «usklike» kohta käivana, kuid 2010. aastal tehtud uurimus «Elust, usust, usuelust» näitas väga selgelt, et usu individualiseerumine ei iseloomusta mitte ainult usklikke või usu poole kaldujaid, vaid mõjutab väga tugevalt ka «mittereligiooni» esindajaid.

Eelkõige on selle põhjustanud Nõukogude Liidu religioonivaenuliku poliitika tulemusena tekkinud religioosne vaakum, mille taasiseseisvumise järel täitsid sissetunginud uususundid. Suur osa neist kuulub uue vaimsuse (New Age) konteksti – jooga, meditatsioon, taro jne, mida tavapäraselt religioonina üldse ei tajuta. Tegu ei olegi konkreetse religiooniga, vaid pigem esoteerilis-vaimse taustsüsteemiga.

Eestit religioosselt enim iseloomustavaks jooneks võibki pidada uue vaimsuse erakordselt tugevat mõju, mida on näha kõigi gruppide puhul alates ateistidest kuni radikaalsete usklikeni välja. Mõnel puhul avaldub mõju uuele vaimsusele vastandumisena, enamasti aga seisukohtade ülevõtmisena, kuid võib esineda ka mõlemat korraga.

Selle tulemusel muutub üha hägusamaks usklikkuse ja mitteusklikkuse piir – usk jumalasse või kõrgemasse jõudu ei ole enam ainsaks «usklikkuse» indikaatoriks – sarnaseid tähelepanekuid on teinud mitteusklikkuse uurijad ka välisriikides. Õigupoolest paiskab see täielikult segamini traditsioonilised arusaamad usklikkusest ja mitteusklikkusest.

Näiteks: taimede hinge olemasoluga nõustus 60 protsenti eestimaalastest; ateistide või ateismi kaldujate seas oli see protsent 55. Loomade hinge olemasolu uskus 78 protsenti eestlastest, ateistide seas oli protsent 75 jne. Selle statistika veidraks tipuks oli kümnendiku ateistide usk isikulisse jumalasse ning asjaolu, et reaalselt materialistlike seisukohtade esindajaid oli rohkem usuliselt ükskõiksete kui ateistide endi seas.

Kokkuvõtteks võib tõdeda: a) me oleme kaugel olemast «maailma kõige vähem religioosne maa»; b) usklikkus kui selline ei kao mitte kuskile, vaid muundub ja seda ei pruugi esimese hooga äragi tunda; c) otsustada inimese minapildi järgi tema uskumuste üle on väga libe tee. Minapilt ei muutu seeläbi siiski mõttetuks, kuna annab uskumustele raamistuse, kuid peaaegu kindlasti ei tähenda see etteantud komplekti kuuluvaid kindlaid uskumusi.

Neid aspekte arvesse võttes oleks erakordselt kurb, kui küsimus usu kohta järgmisest rahvaloendusest välja jääks. Ehk oleks argumendiks ka võimalik punktivõit Nikita Hruštšovi üle, kelle lubadus näidata riigi viimast usklikku jäi teostamata – äkki fikseerib viimase traditsionaalse uskliku just Eesti statistikaamet?