Raul Rikk ja Agu Kivimägi: kas me vajame üldse riigikogu?

Riigikogu. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Rahva tahte esindamise asemel on riigikogu muutunud selle moonutajaks, kirjutavad infoühiskonna ja küberjulgeoleku arendajadRaul Rikk ja Agu Kivimägi värskes Sirbis.

Kaks aastat tagasi tõstatas sotsioloog Andrus Saar küsimuse, kas me vajame presidenti. Nüüd võiks Eesti demokraatia probleemide ning rahvakogu initsiatiivi valguses küsida sama riigikogu kohta: kas me vajame riigikogu?

Õnnetul kombel on kujunenud olukord Eestis selliseks, et rahva tahte esindamise asemel on riigikogu muutunud rahva tahte moonutajaks. Kättesaadud mandaadiga ei toimita mitte ühiskonna, vaid parteide huvides. Rahvale see loomulikult ei meeldi. Seda enam et pole selge, kuidas täpselt parteide rahastamine toimub ehk kes tellib muusika. Samuti ei meeldi inimestele ebaselge valmissüsteem ega peibutuspartide ärakasutamine ja see, et sisuline diskussioon on viidud tagatubadesse. Selle asemel et parlament toimiks koalitsiooninõukogu otsuste kinnitajana, oodatakse riigikogult seadusloome tippkvaliteeti.

Rahvakogu initsiatiiv on olnud värskendav ja tore, aga põhimõttelist kvaliteedi muutust pole võimalik sellisel kujul lühikese ajaga ellu viia. Oluline on meeles pidada, et lõplikud otsustajad jäävad kogu selles mängus ju samaks. 8. jaanuari Delfi juhtkiri ütles tabavalt, et kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis lõpliku otsuse muudatuste kohta teeb ikkagi riigikogu – just need mehed ja naised, keda rahvakogu loojad on kõige enam kritiseerinud.

1981. aastal, kui Roland Reagan sai Ameerika Ühendriikide presidendiks, ütles ta oma ametisse astumise kõnes: «Valitsus ei ole meie probleemide lahendus, valitsus ongi meie probleem.» Eestis võiks samamoodi öelda riigikogu kohta: «Riigikogu ei ole see, kes toob Eesti demokraatia probleemidele lahenduse, riigikogu ise ongi meie probleem.»

Kui olukorda neutraalselt ja eelarvamusteta hinnata, siis ei peitu poliitiliste probleemide sisu mitte ühe või teise seaduse puudujääkides, mida annaks rahvakogu initsiatiivi tulemusel paari riigikogu otsusega paranda. Probleemide sisu on esindusdemokraatia süsteemi olemuslikes vigades.

Põhilisteks esindusdemokraatia probleemideks jäävad alati täieliku läbipaistvuse puudus, võimu kaugenemine rahvast ja partokraatia teke. Eestis muutub esindusdemokraatia pärast valimisi üsna kiirelt parteide tagatoa-demokraatiaks, mida on korduvalt näidanud meie paarikümneaastane iseseisvusaeg.

Seega on põhjust küsida, kas me üldse vajame esindusdemokraatiat. Kas me vajame kord nelja aasta jooksul valitavaid rahvasaadikuid? Võib-olla on võimalik rakendada mõnda muud demokraatia vormi, kus esindusdemokraatiale omaseid probleeme ei ole. Võib-olla on Eestis võimalk rakendada süsteemi, mis oleks esindusdemokraatiast efektiivsem.

Oluline on meeles pidada, et demokraatia loogika järgi on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas, mitte parlament. Institutsioonina on riigikogu vahend rahva tahte realiseerimiseks, mitte eesmärk. Esindusdemokraatiat kasutatakse seetõttu, et see on olnud seni kiireim ja efektiivsem viis ühiselu korraldamiseks. Otse- ja osalusdemokraatia rakendamine, nt korteriühistutes, on riigi tasemel liiga aeganõudev ja ressursikulukas.

Aga kas samad otsedemokraatia rakendusprobleemid kehtivad ka infoühiskonnas? Ühiskonnas, kus ligipääs internetile on kõikidel inimestel, kus kodanikel ja alalist elamisluba omavatel isikutel on võimalus kasutada isikutunnistust nii isikutuvastuseks kui ka digiallkirja andmiseks. Ühiskonnas, kus juba 2005. aastast alates valitakse parlamenti, kohalikke esindajaid ja eurosaadikuid interneti teel.

Informatsiooni käitlemise efektiivsus on kogu ajaloo jooksul olnud ühiskondade arengu ja konkurentsi olulisimaid tegureid. Pole alust arvata, et informatsiooni käitlemise areng jätab mõjutamata demokraatliku ühiskonna korralduse. Eesti on esimesi riike maailmas, kus on võimalik tehniliste vahenditega tõsikindlalt reaalajas välja selgitada kodanike enamuse tahe ja usaldus seadusandja tegevuse suhtes.

Mida tehnoloogia võimaldab? Lühidalt öeldes kodanike suuremat ja paindlikumat kaasatust seadusloomesse. Tehnoloogia võimaldab kodanikel osaleda pidevalt poliitika kujundamises, muuta oma eelistusi, esindatust ja soovi korral ise osaleda otsustamises. Samuti säilitatakse kodanike valikud salajas. Raha eest õigusloome ostmise võimalus muutub väiksemaks, sest läbipaistvust on rohkem. Seaduste tekstide koostamise professionaalset protsessi saab täiendada avalike aruteludega ning seaduste mõju saab veelgi laiapõhjalisemalt analüüsida.

Eeltoodud võimalused annavad aluse uuendatud valimis- ja õigusloome süsteemi loomiseks.

Professionaalse seadusloome tagamiseks peab jätkuvalt olema mingisugune kogu inimestest, kes oskavad ja tahavad seadusloome tööd põhikohaga teha, näiteks praegune riigikogu. Uuendatud valitsemissüsteemis koosneks aga riigikogu inimestest, kes on enim pälvinud kodanike usalduse, st saanud hääli või mandaate. Kodanikud, kes tahavad riigikokku kandideerida, annavad sellest mingis vormis ametlikult teada ja registreerivad ennast valimistel kandidaadiks. Esimesed kõige rohkem hääli saanud kandidaadid moodustavadki riigikogu. Kodanik võib oma hääle anda otse kandidaadile või delegeerida hääle isikule, kelle arvamust ta usaldab. Delegeeritud hääle saaja võib omakorda anda hääle kandidaadile või selle edasi delegeerida. Delegeeritud häälte omanik ise ei tea, kellelt ta on hääle saanud, ning see vähendab iseenesest huvi osta ebakindlate hääli.

Seaduste hääletamisel saab seadus nii palju poolthääli, kui palju on seaduse poolt hääletanud riigikogulastele delegeeritud hääli. Kodanikul on võimalus jälgida, kuidas tema antud hääl osales seaduse hääletamisel, kas poolt või vastu, ning kodanik võib igal ajahetkel oma hääle ümber delegeerida. Seega võib potentsiaalselt muutuda enim hääli saanud isikute koosseis ning perioodiliselt tuleb muuta riigikogu koosseisu. Periood võiks olla lühem kui neli aastat.

Kodanik võib ka otse hääletada, kui tal selleks soovi on, ning võib ka suurema arvu mandaatidega teisi esindada. Hääletuskohustust tal ei ole. Riigikogulane aga peab hääletama. Pärast riigikogu hääletust on lühike periood, millal kodanikel on võimalik oma eelistusi muuta ja seejärel arvutatakse kokku lõplik hääletustulemus.

Riigikogul on avalik seadusloome plaan ja kodanikul on võimalik ette määrata, millise seaduse hääletamiseks kellele ta oma hääle delegeerib.

Võimalusi, mida tehnoloogia annab, on muidugi palju. Uue valimismehhanismi kujundamisel tuleb analüüsida tekkivaid positiivseid ja negatiivseid tulemusi. Süsteemi n-ö peenhäälestus on politoloogide ja riigiteadlaste töö. Selge on aga see, et infoühiskonnas elavatel inimestel on raske mõista, miks peaks riigi poliitiline süsteem olema arhailiselt robustne. Igal juhul on põhjust mõelda, kuidas esindus- ja otsedemokraatiat paremini rakendada. Alternatiivsetel demokraatlikel valitsemisvormidel nagu delegeeritud demokraatia võib olla rohkem kandepinda, kui esialgu tundub. Tehnoloogia olemasolu ja Eesti infoühiskonna tase on siin tugevad argumendid.

Seega on delegeeritud demokraatia otsuste tegemise mehhanism, kus hääletusõigus on delegeeritud usaldusväärsetele delegaatidele. Delegaadiks võib olla iga kodanik, kui ta on selleks kvalifitseerunud. Delegaadi mõju sõltub temale antud mandaatide arvust. Personaalset mandaati saab delegeerida ja ümber delegeerida kindlate reeglite järgi, näiteks valdkonna, maailmavaate, aja või spetsiifilise otsuse põhjal. Seadusloome igapäevane töö võib jääda enim hääli saanud delegaatidele. Otsustusõigus jääb aga hääletuskohustusega delegaatide laiale ringile – need on riigikokku valitud inimesed, mitme mandaadiga delegaadid ja üksikkodanikud.

Sellise põhimõtteliselt ausama süsteemi rakendudes muutuks riigikogu professionaalseks seadusloome asutuseks. Demokraatia kui rahva võim rakenduks maksimaalsel kujul ja erakonnad areneksid võimukeskustest ideekeskusteks. Otsuseid tehtaks ideede edukuse, mitte koalitsiooni võimu alusel. Need inimesed, keda peetakse otsustamisel usaldusväärsemaks, saavad rohkem mandaate ja neil on suurem mõjuvõim.

Jääksid ära kulukad valimiskampaaniad, sest delegaatidele antud mandaate ei kinnistata aastateks. Asemele tuleb pidev arutelu rahvaga ja regulatsiooni põhjendamise vajadus. Ausse tõuseksid usaldusväärsed inimesed, kes on loomupärased arvamusliidrid või kindla valdkonna tunnustatud spetsialistid. Kaoksid ära parteisõdurid, kellel ainus panus poliitikas on lojaalsus partei ladvikule.

Kodanikud tunneksid, kuidas nende hääl poliitikat kujundab, ja võõrandumine poliitikast väheneb. Vigu saab korrigeerida paindlikult, võttes usalduse kaotanud delegaadilt mandaadi ära. Teoreetiliselt parandaks delegeeritud demokraatia rakendamine poliitika kujundamise kvaliteeti oluliselt.

Seni delegeeritud demokraatia näited riigivalitsemises puuduvad. Kindlasti kätkeb see endas ohte ja probleeme. Kõiki asju saab teha hästi ja halvasti. Nagu varem mainitud, peaksid delegeeritud demokraatia rakendamise võimalikkuse ja probleemistikuga tegelema ühiskonnateadlased. Alustada võib näiteks omavalitsuse tasandil. Tähelepanu vääriv küsimus on see aga igal juhul, sest maailmas pole palju riike, mille infotehnoloogiline tase annab selliseks uuenduseks võimaluse.

Kas süsteemi rakendamisega tegeleb rahvakogu, mõni muu vahva kogu või mõni erakond, ei olegi nii oluline. Tõenäoliselt saab see teoks varem või hiljem. Kui mitte enne, siis arvatavasti sel ajal, kui Facebooki põlvkond on suureks kasvanud.