Vello Vikerkaar: Kofi ja mina

Vello Vikerkaar Foto: SCANPIX

Vanglasöökla hoiak: kahvel pigistatud paremasse kätte, vasak käsi laual taldriku kaitseks. Sõnavaragi on vanglalik, iga kolmas sõna on «hui». Rõivad on Hiina päritolu, nii ehtsad brändirõivad, kui sealt tulla saavad, firmanimed näkku kargamas kui reklaamplakatilt. Kolmandikul rühmast on seljas erepunased dressid, seljal suurte ladina tähtedega RUSSIA.

Nende taga seisab Mustafa Kemal Atatürk, kes on juba loomu poolest ainulaadne ja kelle tiitlit mitte lihtsalt ei anta kellelegi teisele, vaid on lausa keelatud seda kanda. Vesti ja ülikonnaga mees, rinnataskust paistmas taskurätik, jälgib ümbritsevat kullatud raamist.

Tema ilmalik riik vabastas nii palju naisi ja nüüd vaatleb ta neid imestusega. Nad on kaunid, palju kaunimad kui mehed. Nad istuvad jõude, näo ees loorina uskumatult suured päikeseprillid. Kas nad on leppinud oma saatusega või hoopis haaranud saatusel sarvist?

Elavad türklased, kes on sõitnud kaugelt põhjast perekonnaga puhkusele või mõnele ärikonverentsile, kannavad triiksärke ja pükse, mille viigid oleksid laitmatud ka põhjalikul uurimisel. Vana kultuuri kandjad käituvad väärikalt ja sündsalt. Isegi nende lõputu tossamine ei häiri kedagi. Nende naised kannavad hidžaabi ja on enamjaolt vait, naeratades sageli.

«Sa võiksid samuti käterätikut peas kanda,» ütleb üks Ivan oma naisele, kes vastab, et Ivan võiks rätiku hoopis endale suhu toppida. Atatürgi näoilme ei muutu.

Kohal on ka hollandlasi. Kuuekümne ringis Anked ja Famked tuuritavad läbi müügitänavate, eirates demonstratiivselt kaupmeeste ligimeelitamist, otsekui oleks see neile võistlus. Nad söövad omaette enklaavides, tundes end kui privaatses pensionäride külas.

«Kui sinu nahk muutub sama vanaks ja kuivetunuks kui sel Hollandi lehmal,» teatab Ivan, «viin su ise liimivabrikusse.»

«Joomine viib sind hauda ammu enne seda, kui mu nahk vähegi tema moodi hakkab välja nägema,» annab Ivani naine vastu.

Näha on ka üks briti paar, kuigi kõigile jääb selgusetuks, kuidas nad üldse siia kuurorti sattusid. Tundub, nagu oleks mehe vasak kõrv poolenisti ära hammustatud, ja tema püksilukk on lahti. Mehe hallid juuksed kasvavad lõputult pikalt igaüks eri suunas. Ta kõneleb valjul häälel, kui erutav on jälgida mäkkesõidurallit. Naine räägib vastu freesiatest ja päevalilledest. Silmavalged tahavad mehe punaselt hõõguvast näost otse välja karata. Naise silmad on poolkinni. Nad on ilmselgelt nupust nikastanud, küllap mingid maa-aadlikud.

Ivan nendib, et britid on intsestiviljad. Ta ei mõista, miks nad on hambad hooletusse jätnud. «Ma saaksin sust kiiremini lahti kui süüfilisest, kui sa oleksid sama põrunud nagu too,» kuulutab ta oma naisele.

«Sul veab, kui leiad kellegi, kes sulle süüfilise annab,» vastab naine.

Samuti on kohal pool tosinat eestlast. Harva on kuulda mõnda sõna, üldiselt söövad nad vaikides, põrnitsedes toitu või siis mõnda nähtavasti varem kokku lepitud kauget punkti.

«Ehtsad surmakutsarid,» paneb Ivan diagnoosi. «Mingi tänamatu balti tõug. Nad peaksid meid kummardama, et me neid vabastasime.»

«Nad on viisakad ega peksa oma naisi,» sõnab Ivani naine. «Ja seepärast ei pussitatagi neid une pealt sada korda järjest.»

Siis on seal üks venelastest vanapaar. Mees on majandusteadlane, nagu ma hiljem teada saan. Naine on tema kõrval truult olnud viiskümmend aastat. Nad vestlevad elavalt kõige üle. Neid huvitavad samad asjad, neid huvitab kõik, nad jälgivad ja vaatlevad kõike.

Ivan on vaiki. «Kas sul nende kohta polegi midagi öelda?» torkab naine. «Vahest küüditaksid kuhugi kaugele?»

Ivan ei oska midagi öelda. Ta on südamepõhjani vapustatud. Mida saakski öelda inimese kohta, kes teeb keerulist vaimset tööd, aga on ometi sinuga samast kultuurist pärit? Tänapäeva Tšehhov, võib-olla, korraga nii arst kui elukogenud majandusteadlane.

Kuid ajaloo ja kultuuri traditsioonide kandjal on midagi öelda Ivanile. «Kas olete näinud siinset oonüksitehast? Üksainus veiniklaas võib maksta mitusada dollarit.» Ivan on täielikult segaduses. Kas tema üle visatakse nalja? Ent küsimus tundub olevat tõemeeli esitatud. Ivan ei ole oonüksitehases käinud.

Ma kujutan ette, kuidas vanem mees võtab Ivani enda tiiva alla, aitab tal Türgi rätsepa juures välja valida korraliku kalevist ülikonna ja paar puuvillast särki, osta kingad, millel poleks neoonribasid. Ta õpetab talle söögilauakombeid. Nad lähevad koos raamatupoodi, kus vanem mees annab Ivanile üle sõnaraamatu. Pärast mängivad nad Pinus brutia jahedas varjus mõtlikult malet. Vanem mees osutub sündinud õpetajaks, Ivan andekaks õpilaseks.

Veidi hiljem võis Ivani näha basseini ääres, ümberringi mustaverd sõbrad, kelle kaelas ripub piisavalt kulda, et ära toita väiksemat sorti riik.

Nende salgale läheneb minu väike Robert. Ta on kaheaastane ja uudishimulik. Musklis mees tõstab ta üles. Robert vastab sellele mehe kuklalt juukseid pihku haarates. Kõik naeravad. Robert tahab proovida mehe värvikirevat kokteili, kuid tema tähelepanu viib osavalt kõrvale salga suurim, tumepruuniks põlenud kiilaneva peaga mees, kelle vasakule rinnale on tätoveeritud haakrist ja paremale ingliskeelne sõna HATE. Mees näitab Robertile, kuidas ta kukub tagurpidi basseini, ning visanud nõusoleku saamiseks pilgu minu poole, viipab Roberti endale järele.

Peagi on Robert basseinis koos kogu salkkonnaga ning väike kahvatu poiss kiljub rõõmust, kui teda antakse edasi ühelt jetilt teisele. Ivan saadab samal ajal oma naise Robertile mittealkohoolset piña colada’t tooma.

Basseini madalama otsa juures on briti paar löönud üles oma laagri, kõrval kuhjade kaupa ajakirju, mehele vanamoeliste tulirelvade, naisele aiakujunduse kohta. Mõlemad on üleni kaetud nagu mesinikud, et neile ei langeks ükski päiksekiir.

Hollandlased on oma päevavarjud kokku kerinud ja päevitavad muretult. Õieti ei päevita, vaid praevad ennast, ja võib ainult imestada, kuidas nad saavad öösel magada või suudavad üldse riideid selga tõmmata. Kui nad nahavähki ei sure, on selge, et see on tänapäeva meditsiini propageeritav petuhaigus.

Majandusteadlast ja tema naist pole kuskil näha. Mu kujutlusse kerkib pilt, kuidas nad kohtuvad Abdullah Güliga, kes on spetsiaalselt nende pärast lõunasse lennanud. Majandusteadlane jagab väärt nõu, kuidas Türgi õitsengule viia, ning napsab lookas laualt Türgi rahvuslikke toite, nagu dolma, taze fasulye ja döner. Hiljem keeldub ta viisakalt Güli svipsis esitatud väljakutsest võtta mõõtu traditsioonilises ajapiiranguta yağlı güreş’is ehk õlitatud kehadega maadluses.

Ivan ja Robert on basseinis semuks saanud. Ivan õpetab talle, kuidas vee all hinge kinni hoida, mida mina ei ole suutnud poisile kunagi selgeks teha. Ma kujutan ette, et neil tekib pikaajaline sügav sõprus, Ivanist saab Roberti ristiisa, kes saadab talle ümmargusteks sünnipäevadeks nikeldatud tulirelvi. Roberti kaheksateistkümnendal sünnipäeval viib Ivan ta aga tätoveerija juurde ja laseb tema põlvedele tähekesed söövitada.

Tolle õhtu söömaajal oli midagi rasket õhust kadunud. Robert oli kui omamoodi Kofi Annan, tõttas laua juurest laua juurde ja andis kõigile midagi ühist, mis hoidis ära eri kultuuride kokkupõrke. Hollandlanna patsutas tema pead. Britt üritas talle sisse sööta poolt kirsstomatit. Majandusteadlane embas teda tugevasti. Ivan tõstis ta laua peale istuma.

Tundus, nagu oleks nende taga Mustafa Kemal Atatürgi näole ilmunud muhelus. Isegi tema lipsusõlm ei paistnud enam nii jäik. Aga ei, uuesti vaadates oli lips siiski endiselt tihedalt ümber kaela.