Evelyn Kaldoja: 60 kolli

Evelyn Kaldoja Foto: SCANPIX

Ma ei pea iga erinevust määratuks rikastajaks. Pigem arvan, et tolerants tähendab kombinatsiooni ligimesearmastusest ja ratsionaalsest tõdemusest, et teistsugune ei tähenda kohe ohtlikku. Mu kulmud kerkisid juuksepiirile, kui lugesin tõlgendust, et meie valitsus otsustas pikalt ohtlikus Helmandis Eesti sõduritega töötanud afgaanile siia kolimist mitte võimaldada põhjendusega, et muidu võib veel kuni 60 tema kolleegi varjupaika paluda.

Hirmus lugu küll. Saabub 60 afgaani, võib-olla mõnel neist on ka pere – äkki isegi üle saja välismaalase. Mis kõik juhtuda võiks!? Dari keelest saaks Eesti teine riigikeel?

Turvakontrollitud ja süümepiinadeta NAT­O palgale läinud mehed avaksid Lõuna-Eesti metsade vahel Talibani baasi? Eesti muutuks kõrbeks ning kõik frustreerunud keskealised naised, kes siiani on leidnud lohutust New Age’ist, pöörduksid islamisse ja ajaksid selga burka?

Kus on terve mõistus, mis annab aru, et 60 ehk umbes kaks kooliklassitäit võõrast ei loksutaks 1,3 miljoni elanikuga riigis midagi? Kus on vastutustunne, mis teab, et kui need 60 inimest on meie tõttu ohus, siis päästmine ongi meie südametunnistusel? Kus on suuremeelsus, mis ütleb, et kui Taliban ka hetkel, automaat näpus, su ukse taga ei seisa, mõistame su hirme ning pärast õlg õla kõrval raskustes teenimist on sinu ja ehk veel mõne su saatusekaaslase võõrustamine meile selle sõja üldhinda arvestades vaid peenraha?

Iga rahva seas on alati neid, kes tahavad emigreeruda. Halval ajal rohkem kui heal, aga isegi kõige hullema variandi puhul ei usu ma, et eestlastega töötanud tõlkidest kõik 60 ootaksid võimalust siia tulla. Eestis on vastik kliima ja habras sotsiaalsüsteem. Meie riigi veetlevaim omadus afgaani silmis on tõenäoliselt rahu. See on varandus, mida võib heade inimestega jagada ise midagi kaotamata. Eriti elujõuliste haritud inimestega, kes isegi määratult kõrge tööpuudusega ja sõjas kodumaal suutsid asjalikku rakendust leida.

Kogu varjupaigadraama jooksul on Omar tõestanud, et mõistust on tal rohkem kui nii mõnelgi siin teda takistanul. Juhm inimene ei suudaks oma muret nii hästi tuhandete kilomeetrite kaugusel elava rahvani viia. Tema suutlikkuse kriipsutas eriti teravalt alla 1. mai õhtu.

Erinevad ministeeriumid, kes teadsid juba päeva-paar, et meediakangelaseks kerkinud afgaanile öeldi «ei», vaikisid kui kuldikari rukkis. Justkui lootes, et äkki ei tule see pühade varjus üldse välja.

Kui info Omari kaudu eestlasteni jõudis, võttis sellele riikliku selgituse andmine veel paar tunnikest.

Eestlasi, kes Teise maailmasõja tagajärjel Rootsi ja Saksamaale põgenesid, oli üle 70 000. Neile lisandus massides ka näiteks lätlasi ja leedulasi. Pidage see arv meeles.