Mart Noorma algatusvõime ja sihikindlus on ladunud sellele tugevat vundamenti
Juhtkiri: kosmoseriik Eesti
4. mai 2013, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kõik on läinud hästi, liigub Eesti tudengisatelliit teie laupäevase lehelugemise ajal juba ettenähtud orbiidil. Entusiastid on otseülekandes jälginud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) uusima kanderaketi Vega starti Euroopa kosmosesadamast Kourourus Prantsuse Guajaanas.
Jutt väikese Eesti saamisest kosmoseriigiks võib ju skeptilisemat sorti meelelaadiga inimestele tunduda liialt pateetiline, ent lugedes möödunud viie aasta jooksul tehtust või ka tänasest Postimehe lisast AK sellest, millised väljavaated ja rakendused võivad nanosatelliitidel tulevikus olla, peab igaüks tunnistama, et tegu on igati väärika algusega.
Tudengisatelliidi loomine sai alguse viis aastat tagasi. Selle eestvedaja, Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna prodekaan Mart Noorma pole väsinud kordamast, et satelliidi ehitus on vaid vahend, mitte eesmärk. Vahend selleks, et ülikoolist väljuksid noored, kelles on piisavalt initsiatiivikust ja loovat mõtlemist, et tõusta ühiskonnas tõelisteks tegijateks, ükspuha, mis alal. See on selle ettevõtmise hariduslik pool. Ent haridusest võiks ju ka mingi käegakatsutav kasu sündida. Kuidas selleni jõuda?
Kui Eesti sõlmis koostöölepingu ESAga, siis kirjutasime Postimehe juhtkirjas (23.09.2010), et tarbijana on Eesti kosmoseäririik niikuinii. Alates igapäevasest ilmateatest, asukoha määramise süsteemidest, televisioonist ja muust sidest kuni sõjaliste operatsioonide planeerimiseni on kosmosetehnoloogial oma roll mängida. Ka tinglikud tädi Maalid on kosmosetehnoloogia tarbijad isegi siis, kui neil endil sellest vähimatki aimu pole. Igal äril on kaks poolt. Kui midagi tarbitakse, siis ju keegi ka loob ja toodab seda, mille eest tarbija maksab. Miks siis ei võiks olla Eestiski inimesi, kes sõna «kosmosetehnoloogia» ees vedelaks ei löö, vaid oskavad maailmale omalt poolt midagi pakkuda.
Mart Noorma algatusvõime ja sihikindlus on ladunud tugeva vundamendi sellele, et meil sääraseid inimesi oleks. Piimapaki mõõtu seadmekogumite orbiidile lennutamises ei pruugi olla niisugust kõiki haaravat dramaatikat nagu suurtes maadeavastustes, Gagarini lennus või esimese inimesena Kuu pinnale astunud Neil Alden Armstrongi sõnades väikesest sammust ühele inimesele ja suurest sammust inimkonnale. Ent kannustavad inimlikud omadused on ju ikkagi samad.
Eesti tudengisatelliit katsetab Soome teadlase Pekka Janhuneni väljamõeldud päikesepurje. Kui see tõepoolest töötab, lendavad inimesed kunagi selle tehnoloogia abil kaugetele planeetidele.
Tore oleks mõelda Eestist kui leiutajatekülast. Teotahteliste, tarkade ja sihikindlate inimeste maast. Satelliidilennutajad annavad sellisest Eestist unistajatele lootust.