Raamat Mart Kadastik «Kevad saabub sügisel» Varrak, 2013

FOTO: Repro

On üsna selge, et ühe raamatu väärtus ja avalik vastukaja raamatule pole reeglina omavahel seotud. Kui kirjandus satub ajakirjandusse, tekitab see kohe nihestumisi. Esiteks ei sarnane kirjanduse aeg ajakirjanduse ajaga – kirjanduses kulub teose tähenduse selgumiseks aastaid. Teiseks kipub ajakirjandus paisutama seda loomingut, mida teevad ajakirjanikud.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et Mart Kadastiku «Kevad saabub sügisel» on selle aasta ilukirjanduslik tippsündmus, kuid minu lugemiskogemus ütleb, et tegu on siiski pigem huvitava proosadebüüdiga. «Kevad saabub sügisel» on arvestatav esikteos. Kadastiku romaani kannab hoolikalt paikaseatud struktuur, mida kohtab nooremate, tihti vähema kannatlikkusega debütantide loomingus harva. Nelja vanemas keskeas meespeategelase ja nende kohatud nooremate naiste lood on omavahel kenasti, mõnikord isegi ootamatult seotud. Tõsi, mõni lugu oli kukkunud välja parem, mõni nõrgem. Minu lemmik on romaani neljas, Daniel Glattaueri e-kiriromaani «Hea põhjatuule vastu» meenutav peatükk «Tants pilvedel», mis kannaks välja ka eraldi novellina. See kirjeldab arsti Toivo Laidvee ja noore kristliku naise Maarja kirjavahetust. Teksti elavuse tagab kahe tegelaskuju erinev meelelaad, kuid ka tõsiasi, et nende taotluste ja otsingute ühisosa tundub kirjavahetuse käigus kasvavat.

Raamatu kõige olulisema tegelase, ajakirjaniku Henn Paaveliga seotud lood on pisut hapramad, kõiguvad siia-sinna. Kuid tuleb tunnustada, et Kadastik on osanud vältida praeguse eesti proosa üht keskset käibemotiivi – õilsa pea- või minategelase vastandumist räpasele maailmale. Kadastik näeb probleemi pigem Hennus endas, teda vaevavas meelenukruses, passiivsuses ja mõningases tundevaeguses. Nii et tegelaskujuna on Henn huvitav.

Hennu ja teda ümbritsevate tegelaste kohatine hajusus või plakatlikkus aga polnud see, mis mind Kadastiku romaani juures häiris. Olgugi et mind ei köida Kadastiku selgelt materialistlik vaatepunkt, kehalisuse paine, ei hakanud see enamasti häirima – välja arvatud mõningates seksikohtades, kus välgatasid vanema mehe hallid varjundid.

Pigem peitub probleem stiilis. Lühidalt öeldes kipub Kadastik rääkima üle motiive, mis tulevad süžees juba niigi nähtavale. Küsimus pole keelekasutuses – kuigi Kadastiku keel tundus ajuti liiga barokne, eriti «lustakad» seksuaaleufemismid nagu «Olja niude-nimmelihaste lähem vaatlus» (lk 44) või «ärimehe lipp uuesti vajalikule kõrgusele heisata» (lk 94). Küsimus on üldisemas loojutustamise võttestikus. Raamat kannatab mõningase üleseletamise, liigsõnalisuse all.

Siin võib olla kaks tegurit. Esiteks Kadastiku ajakirjanduslik taust – peaaegu loomuomane sund kõike üheselt selgeks teha, mistõttu tegelaste konflikte ei kirjeldata mitte eelkõige tegevusega, vaid pannakse tegelaskujud juhtunut põhjalikult kommenteerima ja mõtestama. Tõsi, see ei ole iseenesest veel probleem. Küsimus on pigem, kuidas seda teha. Siinkohal võib tulla mängu teine tegur – debütandi erutus; tunne, et kõik on vaja välja öelda ja kirja panna, mitte ühtegi nüanssi juhuse (st lugeja pilgu) hooleks jätta.

Võimalik, et probleem on hoopis minu arusaamas, et less is more. Seda isegi mitte niivõrd kujundite või idioomide tasandil, kui just olukordade lahtikirjutamisel. Kui artiklis peavad olema faktid, seosed ja konfliktid selgelt ja üheselt esil, siis kirjanduses saab jätta palju rohkem lugeja avastada. Kui artiklis tuleb selgitada, siis romaanis saab sageli piirduda kirjeldamisega.

Püüan tuua mõne konkreetse näite: «Voodis lamaja oli võimeline vaid imestusest silmi pööritama. Midagi muud ta ei saanudki ju liigutada. Dr Laidvee virvarritavasse teadvusse jõudis aegapidi kohale, et virtuaalne maarja.p@hot.ee, kes nüüd tema voodi kõrvale materialiseerunud, polnud keegi muu kui endise ajakirjaniku Henn Paaveli tütar Maarja Paavel» (lk 187). Esiteks on lugejale voodis lamaja seisukord juba selge ja see muudab teise lause tarbetuks ballastiks. Teiseks: Maarja oli just Hennu isaks kutsunud. Seega on lõigus esimesele lausele järgnev tekst puhas üleseletamine, lugeja avastuse röövimine. Võib-olla olnuks Maarja küsitud «Isa?» palju efektsem peatüki lõpetus.

Et mu jutust ei jääks lahmivat muljet, toon teise näite järgmiselt leheküljelt: «Hennule tundus, et ta astub oma raamatuga inimeste ette nagu Haapsalu Eda millalgi ammu oli astunud poiste ette, demonstreerides paljaid rindu. Ent kui Eda tundis sõrmede põimimisest rinnapallide ümber mõnu, siis Hennu tabas oma mõtete esitlusele mõeldes pelk häbitunne» (lk 188). Jällegi tunneb Kadastik vajadust hakata kirjeldama Eda tegu, mida mainitakse esimest korda juba romaani 14. leheküljel – justkui ei usuks ta, et pelgalt «Haapsalu Eda» mainimine vallandab lugeja meeltes elava seose. «Demonstreerides paljaid rindu» on seega üleliigne. Muidugi võib vaielda baroksevõitu «rinnapallide» üle, mis on imelikus hõõrdumises Hennu meelenukrusega, võimendades stilistilise hüplikkuse muljet, kuid täiesti mõeldav oleks lõigu viimase lause koomaletõmbamine. Juba mainitud tore kirjavahetuse-peatükk oleks ehk töötanud veelgi paremini, kui kommenteerivaid vaheosasid oleks kärbitud või need sootuks ära võetud.

Romaan on köielkõnd. Ühel pool köit avaneb ähmasuse, teisel pool ilmselguse sügavik. Tundub, et Kadastik on kaldu viimase suunas. Kõik muu on enam-vähem paigas, debüüt näitab autori potentsiaali ja haaret. Isegi niipalju, et saavutada kunagi olukord, kus raamatule osaks saav tähelepanu on tasakaalus raamatu tähendusega. Kirjandusliku, mitte ajakirjandusliku tähendusega.


Raamat

Mart Kadastik

«Kevad saabub sügisel»

Varrak, 2013