Muidugi ei saa välistada võimalust, et Mart Kadastiku «Kevad saabub sügisel» on selle aasta ilukirjanduslik tippsündmus, kuid minu lugemiskogemus ütleb, et tegu on siiski pigem huvitava proosadebüüdiga. «Kevad saabub sügisel» on arvestatav esikteos. Kadastiku romaani kannab hoolikalt paikaseatud struktuur, mida kohtab nooremate, tihti vähema kannatlikkusega debütantide loomingus harva. Nelja vanemas keskeas meespeategelase ja nende kohatud nooremate naiste lood on omavahel kenasti, mõnikord isegi ootamatult seotud. Tõsi, mõni lugu oli kukkunud välja parem, mõni nõrgem. Minu lemmik on romaani neljas, Daniel Glattaueri e-kiriromaani «Hea põhjatuule vastu» meenutav peatükk «Tants pilvedel», mis kannaks välja ka eraldi novellina. See kirjeldab arsti Toivo Laidvee ja noore kristliku naise Maarja kirjavahetust. Teksti elavuse tagab kahe tegelaskuju erinev meelelaad, kuid ka tõsiasi, et nende taotluste ja otsingute ühisosa tundub kirjavahetuse käigus kasvavat.
Raamatu kõige olulisema tegelase, ajakirjaniku Henn Paaveliga seotud lood on pisut hapramad, kõiguvad siia-sinna. Kuid tuleb tunnustada, et Kadastik on osanud vältida praeguse eesti proosa üht keskset käibemotiivi – õilsa pea- või minategelase vastandumist räpasele maailmale. Kadastik näeb probleemi pigem Hennus endas, teda vaevavas meelenukruses, passiivsuses ja mõningases tundevaeguses. Nii et tegelaskujuna on Henn huvitav.
Hennu ja teda ümbritsevate tegelaste kohatine hajusus või plakatlikkus aga polnud see, mis mind Kadastiku romaani juures häiris. Olgugi et mind ei köida Kadastiku selgelt materialistlik vaatepunkt, kehalisuse paine, ei hakanud see enamasti häirima – välja arvatud mõningates seksikohtades, kus välgatasid vanema mehe hallid varjundid.
Pigem peitub probleem stiilis. Lühidalt öeldes kipub Kadastik rääkima üle motiive, mis tulevad süžees juba niigi nähtavale. Küsimus pole keelekasutuses – kuigi Kadastiku keel tundus ajuti liiga barokne, eriti «lustakad» seksuaaleufemismid nagu «Olja niude-nimmelihaste lähem vaatlus» (lk 44) või «ärimehe lipp uuesti vajalikule kõrgusele heisata» (lk 94). Küsimus on üldisemas loojutustamise võttestikus. Raamat kannatab mõningase üleseletamise, liigsõnalisuse all.
Siin võib olla kaks tegurit. Esiteks Kadastiku ajakirjanduslik taust – peaaegu loomuomane sund kõike üheselt selgeks teha, mistõttu tegelaste konflikte ei kirjeldata mitte eelkõige tegevusega, vaid pannakse tegelaskujud juhtunut põhjalikult kommenteerima ja mõtestama. Tõsi, see ei ole iseenesest veel probleem. Küsimus on pigem, kuidas seda teha. Siinkohal võib tulla mängu teine tegur – debütandi erutus; tunne, et kõik on vaja välja öelda ja kirja panna, mitte ühtegi nüanssi juhuse (st lugeja pilgu) hooleks jätta.
Võimalik, et probleem on hoopis minu arusaamas, et less is more. Seda isegi mitte niivõrd kujundite või idioomide tasandil, kui just olukordade lahtikirjutamisel. Kui artiklis peavad olema faktid, seosed ja konfliktid selgelt ja üheselt esil, siis kirjanduses saab jätta palju rohkem lugeja avastada. Kui artiklis tuleb selgitada, siis romaanis saab sageli piirduda kirjeldamisega.