Silver Meikar: surm ja inimõigused

Silver Meikar. Foto: Peeter Langovits

Pommiplahvatused Bostonis, moslemite tapmine Birmas, enesesüütajad Tiibetis, ent ka eutanaasia lubamise arutelu Eestis. Surma seos inimõigustega on teravalt ja pidevalt päevakorras.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt. Kõlab selgelt ja lihtsalt, vähemalt esmapilgul. Pisutki süvenedes saab selgeks, et need õigused on omavahel konfliktis ning pole ka üheselt mõistetav, kellele need kuuluvad.

Üks osa maailmas toimuvast inimõiguste-alasest debatist keskendubki vabaduste ja turvalisuse tagamise konfliktile. Nii küsiti ka pärast traagilisi sündmusi Bostonis, kas maraton oli piisavalt turvatud ning kas karmimate meetmete kasutusele võtmine oleks põhjendatud. Pole lihtne leida tasakaalu vabaduste tagamise ja võimalike ohtude vältimise vahel, kuid veelgi keerulisem on küsimus, kellele kuulub õigus elu üle.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ütleb, et igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohus on seda artiklit tõlgendades leidnud, et õigus elule ei anna õigust otsustada oma surma üle. Kui elust loobumise otsuse tegemine ei kuulu inimesele, siis kas elu pole mitte riigi poolt peale surutud kohustus? Sest mis õigus see on, millest selle «omanik» loobuda ei või.

Hiljuti lahkunud ja Eestis paljude seas kõrgelt hinnatud Briti kunagine peaminister Margaret Thatcher on muuseas andnud inimestele õiguse oma elu üle otsustada. Mitte aga kõigile inimestele, vaid üksnes neile, kes vangistuses viibisid. Kui 1981. aastal alustasid Briti vanglatesse suletud IRA liikmed näljastreiki, ei toetanud Thatcher nende sundtoitmist. Kui esimene neist, Bobby Sands, 5. mail suri, teatas peaminister külmalt: «Mr Sands oli süüdimõistetud kriminaal. Ta valis ise endalt elu võtmise. See oli valik, mida tema organisatsioon paljudele selle ohvritele ei andnud.» Sandsile järgnes mõne kuu jooksul üheksa end surnuks näljutanud kinnipeetavat.

See intsident aitas luua Thatcheri raudse leedi mainet, kuid samuti tõi kaasa rea vastaseid, kes ei andestanud talle ebahumaanset suhtumist inimellu ka Thatcheri enda surmatunnil. Märkimisväärne oli selle juhtumi puhul asjaolu, et õigus oma elu üle otsustada oli neil, kellelt muud õigused olid ära võetud. Vangid võtsid näljastreigiga endale õiguse otsustada oma surma üle, muutes selle poliitiliseks relvaks. Erineval viisil on sarnaselt toimitud ohtralt.

Võib-olla valas täna ajaloolise Tiibeti territooriumil ennast bensiiniga üle 115. meeleheitel inimene ja hüüdis tikku tõmmates: vabadust! Meie sellest ei tea, sest tiibetlaste enesesüütamine on meedias kõige vähem kajastatud teema, kuigi leidis eraldi äramärkimist näiteks USA välisministeeriumi esmaspäeval avaldatud inimõiguste raportis.

2009. aasta 27. veebruaril jalutas Ngabas munk Tapey oma kloostrist lähedal asuvale ristmikule ja süütas ennast. Protokolli pandi vast kirja «Nimi: Tapey. Vanus: 20–25. Põhjus: Teadmata. Otsus: kontrolli suurendamine Kirti kloostris». Arvatakse, et enesetapu otseseks ajendiks oli võimude otsus mitte lubada Kirti kloostri munkadel osaleda Monlamil – traditsioonilisel Tiibeti Uue Aasta palvusfestivalil.

Tapeyst sai alguse enesesüütamiste laine, kuid ekslik on otsida ohvrite motiividest peamiselt religioosset põhjendust. Ka viimane hüüe – «Nõuame dalai-laama tagasipöördumist Tiibetisse!» – enne leekidesse mattumist tähendab midagi palju enamat kui lihtsalt soovi usujuhi naasmist eneseohverdusega mõjutada.

Tiibetis on budism, nomaadiline eluviis, keel, traditsioonid ja kultuur mitte ainult tihedasti põimunud, vaid ka terviku lahutamatud osad. Just selle terviku järjekindel lõhkumine on põhjuseks, miks Tapeyle järgnesid Phuntsog, Tsewang Norbu, Lobsang Kunchkok ... 114 enesesüütajast enamik on olnud kahekümnendates mehed, aga nende seas on ka naisi, alaealisi, vanaemasid ja -isasid. Kardetavasti on see arv märksa suurem, sest sõltumatuid organisatsioone, vaba internetti ja meediat piirkonnas ju pole.

Hiina võimu vastus enesesüütamisele on lihtne: kruvide veelgi tihedam kinnikeeramine, enesesüütajate lähedaste tagakiusamine ning laipade rüvetamine. Tänavapatrullide varustust on täiendatud tulekustutiga, justkui peituks suruvahus ravi eneseohverduste põhjustele. Hiina Rahvavabariigi propagandamasin teeb kõik, et neid traagilisi sündmusi varjata või siis enesesüütajaid terroristideks tembeldada. Ning meie, vaikimisega, toetame neid.

Enesesüütamiste laine on rahvusvahelistes suhetes kahtlemata keerukas küsimus. Terroriakti puhul on võimalik kiiresti avaldada kaastunnet ohvritele, mõista hukka radikaalid ning toetada riigivõimu tegevust mõrvarite tabamisel. Aga Tiibetis on terroristiks ja hirmu külvajaks ju riik, kes rikub tiibetlaste inimõigusi, ja ohvriteks enesesüütajad, kes on kaotanud lootuse.

Tasub vaid meenutada, et revolutsioon Tuneesias ja seejärel ka araabia kevad said alguse leekidest, mis 2010. aasta 17. detsembril enesesüütaja Tarek al-Tayeb Mohamed Bouazizi enda alla matsid. 1965. aastal kirjutas Vietnami budistlik munk Thich Nhat Hanh Martin Luther Kingile: «Enda põlemapanemine on tõestus sellele, kui oluline on süütaja sõnum.» Kui inimesed on nii meeleheitel, et on valmis võtma endale õiguse otsustada oma surma (seega ka elu) üle, on inimõiguste olukord riigis väga halb.

Ei tasu arvata, et enesesüütamine on poliitiliseks relvaks vaid aasia ja araabia maades. Nõukogude Liidu tegevuse vastu Praha ülestõusu ajal süütas ennast Varssavis 1968. aasta 8. septembril Ryszard Siwiec ning neli kuud hiljem Jan Palach Prahas. 1972. aasta 14. mail valas ennast Kaunase muusikateatri ees kolme liitri bensiiniga üle Romas Kalantas ja protestis end põlema pannes Nõukogude okupatsiooni vastu Leedus. Samal aastal järgnes talle 13 kaasmaalast.

Kuid arutelu surma ja inimõiguste üle on üleval ka riikides, kus inimõigused ja kodanikuvabadused on tagatud. Seal ei ole siseriikliku debati teemaks poliitilised enesesüütamised, küll aga küsimus, kellele kuulub õigus elule. Suhtumine suitsiidi on enamasti taunitav, kuid eutanaasia küsimuses lähevad arvamused lahku. Näiteks Šveitsis, Madalamaades ja mitmes USA osariigis on see lubatud.

Eelmisel aastal kaitses Kaia Hälvin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö «Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis», kus lisaks rahvusvahelise praktika tutvustamisele ja empiirilisele analüüsile koostas autor ka seaduseelnõu, mis vastuvõtmisel legaliseeriks vabatahtliku aktiivse eutanaasia täisealistele täieliku teovõimega isikutele, kes on terminaalselt haiged.

Autori läbi viidud empiirilise uuringu tulemustest selgus, et kuigi uuringus osalenud peavad aktiivset eutanaasiat vajalikuks, leiavad üksnes advokaadid, et aktiivne eutanaasia tuleb kindlasti seadustada (54 protsenti), prokurörid, kohtunikud ja arstid leiavad, et meie ühiskond ei ole praegu selleks valmis. Samas põhimõttelisi eutanaasia rakendamise vastaseid oli üksnes 13 protsenti.

Eutanaasia pole seega peamiselt õiguslik, vaid moraali ja eetiliste tõekspidamiste küsimus, ning just sellises võtmes tõusis see taas päevakorrale Eesti Päevalehes avaldatud Andrei Hvostovi artikli järel. Artikli põhifookus oli küll suunatud raskesti haigete hooldamisele ja vildakale sotsiaalsüsteemile, kuid ühe kõrvalteemana tõstatus tava- ja sotsiaalmeedias ka eutanaasia küsimus.

Klassikaraadio «Ööülikooli» sarjas salvestatud loengus «Arusaamise vastutus» rääkis Mihhail Lotman muu hulgas keskaegsest koolist, mille eesmärk oli inimesi ette valmistada väärikaks eluks, mis tähendas ka väärikat surma. Sest surm ei ole lõpp, vaid perspektiiv, mis annab väärtuse kogu elule.

Tollal oli surm elu osa, elati selle pidevas juuresolekus. Ühe katuse all kasvasid koos mitu põlvkonda ja alati oli keegi, kes oli haige või suremas. Ühiskond oli nii üles ehitatud, et väetite hooldamine ja ka surm oli elu paratamatu ja loomulik osa, nüüd tahame «nendest» lahti saada, saates nad haiglasse või vanadekodusse.

Lotman leidis, et nüüdisajal tähendab eluks valmis olemine seda, et me teeskleme, et surma ei ole. Inimene häbeneb surma ja peidab seda ära, ei tunnista seda, põgeneb selle eest. Just seetõttu näib mulle, et arutelud Hvostovi artiklist alguse saanud teemadel saavad olema vaid rasked ja ebameeldivad. Riik ei taha voodihaigetega tegeleda, sest see on tülikas ja osa poliitikute arvates majanduslikult liiga koormav. Palju koormavam on see aga lähedastele, kes hooldamise kohustust võttes peavad sageli suuresti loobuma oma tööst ja elust.

Veelgi keerulisem saab olema arutelu teemal, kas parandamatult haigel ja valude käes kannataval inimesel peaks olema õigus väärikalt lahkuda. Kaia Hälvin kasutab eutanaasiat määratledes saksa õigusteadlase Karl Englischi seisukohta, et eutanaasia on kaastundest põhjustatud tahtlik tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises läheduses, nn terminaalses seisundis. Autor leiab, et seega on eutanaasia põhimõtteliselt võimalik ainult surija suhtes ehk eutanaasia on surija abistamine suremisel, aga mitte suremiseks. Vastuargumente eutanaasiale on samas palju – alates võimalikust vastuolust arstikutse-eetika ja Hippokratese vandega kuni selleni, et täna veel ravimatu haigus võib homme olla ravitav.

Inimõiguste seisukohalt saab ikka ja jälle küsida, et kui igaühel on õigus elule, siis kellele kuulub õigus surma üle, mis – soovime või mitte – on elu lahutamatu osa.