FOTO: Corbis / Scanpix

Ükski elav ja enam-vähemgi terve rahvas ei tervita enese koloniseerimist. Vallutused on targu midagi muud kui daami südame murdmine ja mõlemale poolele õnnistust ja rõõmu valmistav kallistus.

Mina ei saa aru, kuidas võis Saksa ordu kõrgmeistri rist sattuda meie vabaduse sümboliks. Esimesed seosed, mis selle ristirüütlite ristiga tekivad, on Saksa värk või surnuaed, mitte Eesti asi ja vabadus. Maitselagedus, elementaarse kunstimaitse puudumine ja tehniline käpardlikkus, mis sellega kaasas on käinud, on teisejärgulised.

Midagi eesti identiteediga loksub. Mind solvab selline asi kuidagi lausa isiklikult – Vabadussõda peaks ometi olema tõsiseltvõetav. See, et Nikolai Triik kunagi sellise, ordenina rinnas kantava risti tegi, ei ole mingi argument, et seda semiootiliselt kohatut risti meie rahva vabaduse sümboliks seada.

Üldse on viimasel ajal justkui miski segaduste ja veidruste hoog siitmailt üle tuisanud. Usujuhid-vabamüürlased, armeejuhid-templirüütlid, rektor-mustpea, teine rektor – sellesama «vabaduse risti» püstitaja. Uuem ajalugu teab rääkida, et oleme justkui peaaegu lilledega ristirüütleid tervitanud. Lihtsalt uskumatu, et neid kaugeid kauneid, 800 aasta taguseid aegu tahab vagameheks hakanud peaminister koos Roomast saabuva püha isaga tähistada. Meie esivanemad oleksid küll päris jahmunud, kui nad seda härdameelsust, vallutajate võitude Neitsi Maarjale pühendamise tähistamise soovi ja iseenese ajaloo mahasalgamist näeksid.

Selle loogika kohaselt ei saa me rääkida ka Ameerika indiaanlaste või Austraalia aborigeenide alistamisest. Hispaania konkistadooride julmused inkade või teiste indiaani rahvaste kallal oleks siis vaadeldavad lihtsalt ühel mandril elavate rahvaste ja kultuuride segunemise ja arenemisena. Samaviisi oleks Ivan Groznõi ajal toimunud Siberi rahvaste alistamine ja Jermaki poolt seal toime pandud julmused vaid selline leebe matk kristliku kultuuri tutvustamiseks. Teatavas globaal-küünilises käsitluses võib ju sedasi mõelda. Ja põlisrahvastele hinge sülitada. Oma vabaduse eest seisid inkad ja maiad nagu kõik indiaani rahvad. Oma vabaduse eest seisid jakuudid ja tšuktšid nagu kõik Siberi rahvad. Oleks väga uskumatu, kui samaviisi poleks käitunud liivlased ja eestlased, nagu kõik teised Läänemere-äärsed rahvad. Ma küll ei kujutaks ette, kas oleks võimalik ajaloost leida enese koloniseerimist või oma maa vallutamist, oma territooriumi ümberrahvastamist või ümberusustamist tervitavaid rahvaid.

Teaduslik käsitlus eeldab loodusseaduste arvestamist. Surve tekitab vastusurve. Organismil on omadus kõigest võõrast vabaneda. Organism saadab antikehad võitlema sissetunginud pisikutega. Kehasse tunginud kuul pressitakse sealt välja või ümbritsetakse sidekoega. Toiduahelates on alati ka vägivaldsuse element. Ärasöödava rahulolu-uuringud on mulle tundmatud. Jänese iga rakk võitleb selle vastu, et saada hundi kõhutäiteks. Lõvid sebrat jahtimas – see on võitlus elu ja surma peale. Konn ei rõõmusta võimaluse üle integreeruda kure kõhuga.

Ükski elav ja enam-vähemgi terve rahvas ei tervita enese koloniseerimist. Vallutused on targu midagi muud kui daami südame murdmine ja mõlemale poolele õnnistust ja rõõmu valmistav kallistus. On võrdlemisi erakordne, et eestlus ja eesti keel on säilinud vaatamata aastasadu kestnud võõramaisele kallistusele. Pealegi omariiklust, omakeelset kõrgharidust ja kultuuri saavutada võimaldava elujõuga.

Nagu öeldud – loodusseaduste kohaselt tekitab igasugune surve vastusurve, kuid ebavõrdse suurusega kehade põrkumisel jätkub liikumine enam-vähem suurema keha poolt määratud trajektooril. Sedaviisi vääriks eestluse kestmine läbi sajandite oma erandlikkuses erilist teaduslikku tähelepanu ning ajaloolaste antavat tõlgendust ja seletust juhtunule.

«Eesti ajaloo» II köite põhilisi autoreid Anti Selart tõdeb, et «ajaloolased ei pea rahvuslikku identiteeti looma». Küllap ei pea. Eesti identiteet on ammu-ammu niigi olemas olnud. Perekonna, matkakaaslaste, üliõpilaskorporatsiooni või odaviskajate identiteedi suur osa on siiski ühised kombed, ühised oskused, mälestused, jagatud väärtused. Kui ajalooraamatu pealkiri on «Eesti ajalugu», siis on seal pealkirjas ka eeldus, et see on ajalugu selle maa põliselanike vaatenurgast, Eestimaa ja eestlaste ajalugu, mitte näiteks Kirde-Euroopa ajalugu.

See, et Eestimaad 800 aastat tagasi ei nimetatud Eestiks ja et eesti rahvust selle tänapäevasel moel sellel ajal ei olnud, ei ole sedavõrd tähtis kui see, et sellel maal elasid inimesed, kes olid siin elanud mitte vaid 800, aga ka 2000 või 3000 või 5000 aasta tagasi ja kes tänasel päeval peavad endid eestlasteks ja nimetavad oma kodumaad Eestiks. Ja need inimesed kõnelevad kogu oma ajaloo kiuste emakeelena ikka sedasama 800 aastat tagasi n-ö mitteeksisteerinud eesti keelt, mitte taani, saksa, poola, rootsi ega vene keelt. Ka 700 aastat kestnud, sõbralikult sujunud Euroopasse lõimumise kiuste.

Saksakeelse Wikipedia vaatenurk artiklist «Eesti ajalugu» («Geschichte Estlands») kõneleb meile sedaviisi: Eesti evangeliseeriti taanlaste poolt 13. sajandi alguses. Taani ja Mõõgavendade ehk vastavad Saksa ordud saavutasid võimu Eesti üle. 1356. aastal alistati eestlased Saksa ordude poolt. Sellest ajast alates elab Eestis palju sakslasi, keda hiljem kirjeldatakse baltisakslastena.

Sakslase vaatenurk on, et eestlased alistati ja ristiusustati. Kordaks korra veel: eestlased ristiusustati ja alistati.

Lennart Meri «Hõbevalge» vaimustas mind omal ajal tohutult. Selle raamatu kandev idee on, et Eestis toimusid tähelepanuväärsed asjad, siin elasid vabad inimesed, nad suhtlesid palju enne ristirüütlite tulekut teiste rahvastega, samaviisi ka hiljem. Meile on kahjuks suhteliselt edukalt sugereeritud vääramatu dominandina 700 aastat orjaööd. Lõputut aega, kus põlisrahva osaks oli kestev pimedus ja harimata kannataja roll.

Rahvusromantikuna tihkaksin esitada veel mõne küsimuse. Anti Selart väidab: «Kui pidada ideoloogia all silmas ühemõttelisi, otsesõnalisi hinnanguid … siis öelda sajanditetaguste sündmuste puhul, et üks asi oli hea ja teine halb, on muidugi narr. Seda saab öelda vaid siis, kui unistada endale tegeliku mineviku asemele või kõrvale teine, suurem ja ilusam ajalugu.»

Kui siin on ära seletatud kogu «Eesti ajaloo» II köite käsitluse võti, siis võiks küsida sedasama mis eespoolgi: kas tegu on ikka Eesti ajalooga? Ajalugu ja samaviisi ka looduse protsesse, ilmaennustusi, teadust, kultuuri, kõike saab käsitleda suuremalt, kosmopoliidi, maailmakodaniku, globaalsete protsesside uurija vaatepunktist. Aga seda saab teha maailmatasemel käsitlusena nii, et sihik on Eestil. Eesti maavarad, Eesti geoloogia, Eesti metsad või Eesti jooksiklased võivad olla uuritud nii, et see on tehtud maailmatasemel või maailmas uudsust loovate meetoditega. Arusaadavalt taustaks oma ala maailma kogemus ja võrdluseks sama ala saavutused lähikonnast ja muust maailmast.

Pole võimalik uurida Eesti Higgsi bosonit või Eesti tugevaid happeid, Eesti musta auku või Eesti relatiivsusteooriat, Eesti kosmoloogiat ja Eesti päikeseplekke. Aga Eesti rannikute muutumise dünaamikat, Eesti maavarasid, järvesid, kultuuri ja ajalugu saab uurida. Ja peabki uurima. Sedaviisi muutub vaieldavaks seisukoht, et kui ütleme, et üks asi on hea ja teine halb, räägiksime narri juttu.

On halb, kui liiga suured ja liiga kiired laevad lõhuvad Eesti randasid, on halb, kui Eesti maavarasid ei uurita, et tunta põhjalikult nende omadusi ega töötata välja nende mõistliku kasutamise viise. On halb, kui meie järved on uurimata ja reostuvad, on lausa häbiasi, kui me ei uuriks eesti keelt ja kultuuri. Eks samaviisi lausa peaks pärima ka Eesti ajaloo uurimise puhul.

Asjadel on globaalne, on euroopalik, on regionaalne ja on ka eestlase vaade. Eesti maast lähtuv vaade. Ma pole kuidagi pädev hindama «Eesti ajaloo» teise köite autorite pädevust. Aga mu sisetunne ütleb, et tegemist on oma ala väga hästi tundvate tippspetsialistidega. Pole vähimatki kahtlust nende väites, et ei olnud ühtseid sakslasi, kes 13. sajandil ründasid eestlasi. Rahvused olid kujunemata. Ristirüütlite vahel olid omavahelised vastuolud ja sõjad. Kohalikud sõdisid omavahel, pealetulevate võõrastega ja selleks kellega iganes liitudes.

Aga ikkagi. Olid need inimesed, kes elasid siin, sellel maal, kellel olid omad kombed, oma kultuur ja arengutase, oma usulised tõekspidamised. Ja olid need, kes olid selle maa jaoks võõrad, rääkisid teistes keeltes, olid teise usuga ja teiste kommetega. Keegi pole ju vaidlustanud seda, et siin maal kõnelesid inimesed teist keelt kui need, kes tulid. 800 aastat tagasi oli eesti keel ju olemas. Mis sellest, et see polnud ühtne ja tänapäeva eesti keele kõneleja sellest arvatavalt suuremat aru ei saaks.

Sedaviisi arutades on põhjust küsida, oli see eestlase ja Eesti riikluse, meie rahva arengu seisukohast hea, et meie maaga ja rahvaga toimusid 13. sajandil sündmused, mis tänapäeval meile teada on. Kuidas käsitleda ajalugu nii, et Eestimaa ajalugu on tervik? Et see oleks meie seesmise enesetunde kohaselt ka siin elanud mitte-eestlaste ajalugu. Krusenstern, von Baer ja von Toll, Barklay de Tolly, Struve ja Parrot – nad kõik on meie mehed.

Suure sihi selginemine veel jätkub. See suur siht, kristalliseerunud enesetunnetus oleks võinud meile antud priiuse aastatega selgemalt välja kujuneda. Meil on tohutu šanss see asi päriselt välja mängida. On lootus päriselt rahvana püsima jäädagi. Teha on paraku omajagu.

Lugu baseerub ettekandel, mis sai peetud Tallinna Teadlaste Maja arutelul akadeemilises raamatukogus