Lootus, et me saame Euroopa Liidus valida iseseisvuse ja mingi «föderalistliku» tervikpaketi vahel, jääb pikaks ajaks illusiooniks. Pakutakse hoopis ridamisi lahendusi üksikjuhtumitele (alates ESMist ja lõpetades Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimistega), mis ei lahenda olukorda, vaid paremal juhul võidavad aega. Meil tuleb neile reageerida ükshaaval, vastavalt oludele.
Nende jaoks, kellele läheb korda Euroopa Liidu tulevik, saabus märtsi keskel tõehetk. Vähemalt pidanuks saabuma, kuigi näib, et see tuli ja läks jälge jätmata. Jutt käib Küprose kriisist, mis kümne päeva jooksul väljus igasugustest euroopalikest piiridest. Küprose parlamendi ette visati võta-või-jäta moel skandaalne abipakett, millega oleks pügada saanud alla 100 000-euroste hoiuste omanikud (kel peaks 2009. aastast olema ELi garantiid).
Tulemus oli mõistetavalt negatiivne ning nädala jagu vaakus saareriik majanduslikult ja poliitiliselt hinge. Oli reaalne võimalus, et pärast Brüsseli ja Berliini ultimaatumi tagasilükkamist oleks Küpros pidanud hakkama trükkima oma raha ja seeläbi eurotsoonist väljuma. Seejärel oleks küsimärgi alla sattunud riigi jätkamine ELi täisliikmena – arvestades olukorra pretsedenditust ning ennustatavaid pingeid Nikosia ja tema Euroopa partnerite vahel. Väga lähedal oldi võimalusele, et saare kreeka kogukonna ostnuks üles Venemaa. Millegipärast Venemaa keeldus.
Kõik see sai võimalikuks seetõttu, et Saksamaa oli otsustanud: Küpros ei ole eurotsooni jaoks (kasutades rahandusminister Wolfgang Schäuble sõnu) «süsteemiliselt relevantne». Teisisõnu, süsteem saaks hakkama ka ilma Küproseta ja elaks üle tema lahkumise (erinevalt Kreekast, mille suhtes sellist kindlust ei olnud). Oluline on siinkohal märkida, kuidas määratleti «süsteemi». Süsteem piiritleti eurotsooni, tema stabiilsuse ja mõjuga ELi liikmesriikide majanduslikule heaolule. Kriisi käsitlesid eurotsooni rahandusministrid, Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond. Mitte kordagi – ja siia ongi koer maetud – ei tõusnud Küprose kriis teemaks Euroopa Liidu välis-, kaitse- või peaministrite jaoks, strateegilisel tasandil. Ometi on tegemist ELi ühe kõige strateegilisemalt positsioneeritud liikmega.
Küprosel (ja tema ümber) ristuvad Kreeka ja Türgi huvid; kaugema kaarega läbib teda Türgi-ELi suhete tulevik, mille tähtsust ühendus varmalt, kuigi ebamääraselt tunnistab; teravalt lõikuvad Küprose teemaga ELi «strateegilise partneri» Venemaa huvid; kiviviske kaugusel on Süüria, Liibanon ja USA lähim liitlane Iisrael; rääkimata ELi jaoks potentsiaalselt elulistest gaasimaardlatest Küprose vetes või ELi-NATO institutsionaalsete suhete teemast (mida Küpros blokeerib). Sõnaga, kui Euroopa Liidus on riik, mille osalus ei ole defineeritav üksnes majanduslike parameetritega, siis on see Küpros. Ometi ei andnud selle asjaolu teadmiseks võtmisest ELis märku ükski piiks, säuts, kohtumine ega avaldus.
Strateegilise mõtlemise totaalses kollapsis ei saa süüdistada üksnes valitsusi. Sel kevadel on valminud või valmimas kaks massiivset mõttekojaprojekti, milline peaks olema ELi poliitika oma naabruses ja laiemas maailmas. Rootsi, Poola, Itaalia ja Hispaania juhtivaid uurimisasutusi ühendanud projekt, milles osaleb vaatlejana ka Eesti Välispoliitika Instituut, joonistab oma mais valmivas raportis ELi ümber kontsentriliste ringidena huvide ja väärtuste sfäärid ning vaeb pikalt võimalusi angažeerida potentsiaalseid partnereid, nagu Venemaa, Hiina, India jt.
Selle nelja riigi välisministeeriumide sponsoreeritud projekti üheks ajendiks on püüda täita laienevat vaakumit ELi südames, kus Saksamaa isoleeritult tugevneb, Prantsusmaa nõrgeneb ja Suurbritannia marginaliseerub. Ometi lähtuvad nelja riigi juhtivate mõttekodade ideed samalt horisondilt, millelt pärineb senikehtiv, 2003. aastast pärinev Javier Solana julgeolekustrateegia. Selles analüüsis on elementaarühikuks kriitikavabalt üha mõttelisem EL, mis peaks paremini ja tõhusamalt ära kasutama oma võimalusi muutuvas maailmas.
Sisuliselt sama pakub Jacques Delorsi loodud mõttekoda Notre Europe, mis enam ELi «vanemat» keskosa hõlvates on maha saanud oma mahuka raportiga. Selle eessõnas kirjutavad Euroopa Komisjoni eksvolinikud Pascal Lamy ja Antonio Vitorino, et «EL on liikumas oma olemasolu uude faasi, milles tal tuleb ennetavalt reageerida kriisi negatiivsele mõjule ELi mudelile nii kodus kui väljaspool». Mõlemad rõhutavad «uue strateegilise mõtlemise» vajalikkust, kuid seda eranditult status quo raames, millest eeldatakse, et hobused pole selle metafoorilisest tallist lahkunud ning et see on orgaaniline jätk Lissaboni leppele.
Põhimõtteliselt samasse ooperisse kuulub Londoni mõttekoja ECFR äsjavalminud analüüs ELi globaalsest seisundist, autoriteks
Hands Kundnani ja Mark Leonard. Selle juhtmotiiviks on Mark Twaini kuulus torge «Kuuldused mu surmast on liialdatud». Rakendades sama põhimõtet ELile, väidavad autorid, et ühendus on paljuski alusetu skepsise ohver. Tema majanduslik võimekus, poliitiline kaalukus ja isegi sõjaline potentsiaal on endiselt globaalselt märkimisväärsed – tegemist on maailma suurima majandusega ja ülejäänud kahes lõikes jäädakse alla vaid USA-le.
Kundnani ja Leonard tunnistavad, et jõudu ei mõõdeta muidugi mitte üksi potentsiaaliga, vaid võimega kasutada seda tulemuste saamiseks. Kuid siingi on nende lõppjäreldus positiivne: «Euroopa toodab tulemusi: mitte ükski teine suurjõud peale USA pole viimase 20 aasta jooksul maailma rohkem muutnud.» Siit terendavad ühtlasi nõrkused argumentatsioonis. Esiteks, ELi tugevuse demonstreerimiseks on vaja üha pikenevat ajaskaalat. Aga autorite positsiooni jaoks hullem on asjaolu, et nii majanduslikult, poliitiliselt kui sõjaliselt on see üles ehitatud analüüsile, mis näitab, et kui osa ELi liikmetest on mingit võimekust kaotanud, siis teised on seda juurde võitnud. Sama argumenti võib sõnastada teistmoodi: EL on jätkuvalt tugev, aga seda üha enam liidetavate summana.
Tänapäeva EL ei ole enam sama ühendus, millega Eesti liitus 2004. aastal või mis 2009. aastal sai endale Lissaboni leppe ja ühise välisteenistuse (EEAS). Tal on praegu kaks välispoliitikat: liikmesriikide välispoliitikate summa ning institutsionaalne inerts (EEASi ja Euroopa Komisjoni kaudu) – ja ei midagi enamat. Seda tunnistatakse varmalt Brüsseliski. EEASi peasekretär Pierre Vimont näiteks märkis hiljuti ühel konverentsil, et liikmesriikide seas puudub esprit de corps, ühtekuulumistunne – seda nii omavahel kui nime järgi ühiste organisatsioonide vahel, nagu seda on ELi välisteenistus. Siit heiastuvad muu hulgas ka selle loomulikud piirid, mida on võimalik saavutada EEASi reformi, uue juhi või Euroopa Komisjoniga paremini sobitamise abil.
Olulisem on aga märkida, et kuigi esmapilgul näib talumatult radikaalsena järeldus, et ELil puudub praegu igasugune välispoliitiline eneseteadvus ühendusena, on ta loogiliselt ja sisuliselt vältimatu, arvestades lihtsat diktumit, et välispoliitika saab olla vaid sisemise asjakorralduse arendus. Naastes Küprose kaasuse juurde: kui sellise riigi vägagi võimalikus kollapsis nähakse vaid majanduslik-rahanduslikku probleemi, ei saagi midagi teistmoodi olla. Sama kehtib konteksti laiendades kogu kasinuse-kasvu debati kohta, mis ka kõige leebemate arengute korral hävitab aastakümneteks sisemise strateegilise tasakaalu ELis. Saksamaa ja Prantsusmaa telg jääb paremalgi juhul väga ebastabiilselt loperdama.
Kärbuva poliitilise ja majandusliku autoriteediga Ladina-Euroopa kriisiriigid on Pariisi strateegiline sügavus. Ei ole vaja märkimisväärset kujutlusvõimet nägemaks, et USA taandumisel maad võttev julgeolekupoliitiline tööjaotus, kus Prantsusmaale jääb lõuna- ja Saksamaale idanaabrus, saeb kõrgemate ühiste huvide taandarenedes oksa, millel EL on üle poole sajandi istunud. Keerulisemate komplikatsioonide puhul ei ole muidugi võimatu poliitilise ebastabiilsuse süvenemine Vahemere-äärsetes riikides – kogu mõeldava ja mõeldamatu negatiivse mõjuga ELile.
Olukord on nii tõsine, et teeb muret ka Saksamaale. Eelmisel nädalal Süddeutsche Zeitungis olukorda analüüsinud veterankommentaator Stefan Kornelius hoiatab, et Saksamaa valimisteni jäänud 140 päeva mürgitavad Saksamaa suhted Prantsusmaa ja teiste Lõuna-Euroopa riikidega – lisades väheabivalmilt, et sakslased valivad ka «prantslaste ja itaallaste eest». Valik kasinuse ja kasvu vahel on kiirelt muutumas ideoloogiliseks nullsumma mänguks, mõlema poole taga vääramatu sisepoliitiline loogika. Põrkuvad tehnokraatlikud lahendused ja demokraatlik legitiimsus. Kasinus võib kunagi ravida terveks majandused, aga selleks ajaks on Itaalia, Hispaania jt, kelle valijailt võetakse sisuliselt igasugune otsustusõigus, tõenäoliselt ühel või teisel moel mängust lahkunud.
Ka Angela Merkeli valimiskaotus (ebatõenäoline, nagu see on) ei muudaks iseenesest veel midagi. Saksamaa sotsiaaldemokraadid on seni põhijoones valitsuse selja taga olnud. Viimase selja taga omakorda seisavad fiskaalkonservatiivselt Saksamaa põhiseaduskohus ja (kaugemal) Bundesbank. Põigates korra välispoliitilisse terminoloogiasse: Saksamaa ja Prantsusmaa eneste «strateegiline partnerlus» on midagi, mis üha enam hädasti uut läiget vajaks. Mõnevõrra kõrgemal abstraktsioonitasandil võttis teema eelmisel nädalal Leuvenis üles Jürgen Habermas, Saksamaa sotsiaalteaduste grand old man.
Temagi näeb ohtu, et Saksamaa valib «poliitiliste mentaliteetide» vahel võrrandiga, millest kipub välja jääma Euroopa-eelistus. «Juhtroll, mis Saksamaale praegu langeb, ei ärata mitte üksnes ajaloolisi kodukäijaid kõikjal meie ümber (vihje natsi-retoorika kasutamisele Saksamaa juhtide aadressil süvenevate kriisidega Kreekas, Küprosel, Itaalias jm – A.L.), vaid meelitab meid endid valima ühepoolset natsionaalset kurssi või isegi minema kaasa võimufantaasiatega «Saksa Euroopast».» Viimase valiku kohta märkis eelmise nädalavahetuse Financial Timesis Euroopa Parlamendi sakslasest president Martin Schultz, et «mil iganes Saksamaa on püüdnud oma tahet teistele peale suruda, on see lõppenud Saksamaa jaoks katastroofiga».
Eesti ELi uusliikmena vähemalt ametlikul tasandil seda ajaloolist horisonti ei märka. Kasinuse-kasvu debatis ollakse ideoloogiliselt tehnokraatlikult Saksamaa positsioonidel. Samas, foorumilt foorumile, kus võimalik «suurem Saksamaa» eurotsooni pärijana on sel kevadel intellektuaalselt tõstatunud, pole me kordagi kellegi jaoks spontaanselt kvalifitseerunud Austria, Hollandi ja Soome kõrval jätkutsooni automaatseks liikmeks. Põhjusi on kaks: meie vaesus ja lähedus Venemaale. Järeldus neist on aga üldisem: kõik märgid näitavad, et Euroopa suured valmistuvad alateadlikult ümberlülituseks, naasmiseks mängulaua esimesele ruudule, isegi kui paar tasandit algusest kõrgemal.
Ümberreastumine toimub kõigest hoolimata rahvuslik-riiklike huvide horisondilt. Euroopa Liidu kastmes, inertsiga, kuid sellegipoolest valikute tasandil, mis on geostrateegiliselt riigikesksed ja kus ette on antud üha vähem Euroopa Liidu siduvaid lahendusi. Olukorrale annab omaette mõõtme USA taandumine meie regioonist, mis on majandus- ja rahanduskriiside peale valtsimas julgeolekukriisi. Jällegi – kaitsepoliitilised valikud, millega Prantsusmaa, Suurbritannia, Poola, Rootsi jt praegu agaralt tegelevad, lähtuvad vaikivast eeldusest, et valmistuda tuleb halvimaks.
Ka kõige paremate stsenaariumide korral – kui ELi ja Ladina-Euroopa riikide institutsioonid peaksid kriisisurvele vastu panema – võtab ühenduse sisemise harmoonia minimaalnegi taastumine 10–15 aastat. Niikaua kestab surutis ning vähemalt sama kaua läheb uue alusleppega, mis on uue edasimineku sine qua non. Siim Kallase idee, et Eesti võiks viimasega välja tulla 2018, on cloud cuckoo land (tõlkimatu ingliskeelne väljend, mis märgib millegi utoopilist tühisust – A.L.).
See kõik omakorda tähendab, et ELi (ja üha enam ka NATO) kaitsev kilp Eesti geostrateegilise positsiooni kohal hõreneb. Ning tahes-tahtmata tuleb meil sellest järeldusi teha. Notre Europe’i analüüs märgib, et Lääne-Euroopas on ammu maad võtnud «sekkumisväsimus» ELi naabruses. See käib ka meie ja Venemaa probleemide kohta (kuigi need käivad kahtlase kompensatsioonina üha rohkem läbi Berliini).
Muu hulgas raiutakse nii jalult meie vaevu end püsti ajanud föderalismidebatt, mis kipub olema katse vanker hobuse ette rakendada. 2000. aastate EL on läinud ega tule tagasi. Föderalismiarmu ja -hirmu eeldused on läinud koos temaga. Keegi ei paku meile päris föderalismi – mis oleks praegustes oludes äärmiselt teretulnud stabiliseeriv lisandus meie kõikvõimalike garantiide arsenali. Pakutakse seevastu ridamisi ad hoc-lahendusi (alates ESMist ja lõpetades Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimistega), mis ei lahenda olukorda, vaid paremal juhul võidavad aega meile ja ELile (kui nad teda põhja ei lase).
Meil tuleb neile reageerida ükshaaval, vastavalt oludele. Lootus, et me saame valida iseseisvuse ja mingi «föderalistliku» tervikpaketi vahel, jääb pikaks ajaks illusiooniks. Meie palju maisemaks väljakutseks jääb otsustada, kuidas üks või teine institutsionaalne muutus meile vastuvõetav on. Mis tähendab, et igal pöördel peab meil olema oma väga põhjalik olukorra analüüs, ohuanalüüsi, ning arusaam sellest, millised on meie võimalikud alternatiivid. Geostrateegiliselt peaks olema pimedalegi selge, et üha halvenevatest valikutest jääb alati parimaks see, milles Euroopa Liidu element – kontinendi ühisosa ja ühine panus – on kõige tugevam. Kes sellega ei nõustu, peab Eesti huvid ja valikud üles ehitama nullist.