Raamatus «Sillamäe passioon» – mis hiljuti ka soome keeles ilmus – kujutab kirjanik ja kolumnist Andrei Hvostov muu hulgas üht inimtüüpi oma lapsepõlvest: hirmuäratavad eesti vanamehed, vintsked juurikad, «kained ja puukõvad», kelle poole kohalikud lapsed õieti vaadatagi ei julgenud. Sellised kompromissitud tegelased. Kummalised, võib-olla isegi ohtlikud.
Aeg-ajalt raputab Hvostov ühiskonda kirjutistega, mis mõjuvad lugejatele esmapilgul üsna samamoodi nagu need vanamehed lastele. Viimati kirjeldas ta oma abitu lähisugulase probleemi kolumnis, millesuguseid «korralikud ajakirjanikud ju ei kirjuta», ning põhjustas ootamatu vastukajade laviini koos justkui õhust, tegelikult aga siiski elust endast käimatõmmatud debatiga eutanaasia üle.
Varem on Hvostov võrreldavat kaja tekitanud lugudega, mille idee oli anda lastele valimisõigus, mida nende eest kasutaksid vanemad. Üks partei haaraski idee oma poliitilisse relvastusse. Olen üsna kindel, et see uuendus Eesti poliitilise süsteemi osaks ei saa, ning seepärast ei tasu hakata siinkohal selle üle diskuteerima, kuid igatahes on taas tegu näitega, kuidas ühiskondlikku vaikelu raputab ootamatult sisse löönud välk. Nende tekstide lugejate peas lahvatab kindlasti miski põlema, olgu see siis vastumeelsus või heakskiit väljapakutud mõttekäikudele.
Ja muidugi on Hvostov lugematute välispoliitikat, militaarteemasid ja ajalooküsimusi lahkavate kolumnide ning mitme loetava raamatu autor. Seesama eelmainitud «Sillamäe passioon» on kõnekas tõend, et mees oskab ja suudab kirjutada. Ehkki seal käsitletud teemad võivad tunduda suisa triviaalsetena, on need kirja pandud hinge ja sisemise põlemisega, ei ealeski formaalselt lehekülgi tekstiga üle puistates.
Andrei Hvostov, kes on olnud mu hea kolleeg mitmes Eesti trükiväljaandes, ongi just seda tüüpi ajakirjanik, keda ilmselt eales ei suuda kujutleda tootmas õpikukohaseid «tagurpidi pööratud püramiide», mis algavad klassikalise juhtlõiguga, kus tuleb vastata etteantud küsimustele. Ma arvan, et ei ole ühtegi sellist teksti tema sulest lugenud. Selles mõttes esindab ta hoopis teistsugust ajakirjanikutüüpi; võib-olla isegi sellist, keda võib tänapäeval kohata pigem Venemaal ilmuvates ajalehtedes kui lääne toimetustes. Need on kommentaatorid, vaatlejad, kes julgevad võtta seisukohti ja valida pooli ka konfliktis või ideede võitluses, et vastane oma argumentatsiooniga halastamatult tümaks teha. Ning arsenalis on nii fakt, retoorika, demagoogia kui ka kõik muud sõnaseadmise võtted.
Eesti trükimeedias on niisugune ajakirjanikutüüp pigem haruldus, ning ega toimetused lasegi sellistel tegelastel enam hõlpsalt võrsuda ja välja kujuneda. Staaride kultus on eilne päev, tänane ja võib-olla ka homne tundub usina töömesilase päralt olevat.
Sel taustal ei ole Hvostovil ega üksikutel teistel «vana» žanri esindajail kuigi keeruline silma paista. Kirjutamisoskus, mõtlemisoskus, seoste loomise oskus, kogemus ja mälu on tänapäevase meediapildi mürasignaalide virvarris harvaesinev kombinatsioon. Hvostov on aga lisaks ka järjekindel – ta ei hüppa teemalt teemale, õielt õiele nagu korjemesilane. Kui ta näeb, et teda erutavas küsimuses on raud kuumaks aetud, siis vasardab ja kommenteerib edasi kasvõi mõnepäevase vahega. Kompromissitult, vintskelt, teinekord lausa fanaatiliselt – aga mitte kunagi igavalt ja külmalt.