/nginx/o/2013/05/03/1729510t1h9748.jpg)
Jane Niit küsib Postimehe arvamusportaalis, kuidas on see võimalik, et tänapäeva õigusriigis on keskkoolinoortelt võetud vabadus valida ning kirjutab, et uue eksamiseaduse kohaselt on riik dikteerinud «valikud», mille alusel loetakse keskkool lõpetatuks ning kui ennist saadi valida lisaks kirjandile veel maksimaalselt neli riigieksamit, siis alates 2013/2014 õppeaastast ei ole võimalik valida enam mitte millegi vahel.
Kas Eesti Vabariigi põhiseaduses on põhiõigustele kehtestatud vanusepiirang ning 17-18-aastased polegi veel täisväärtuslikud, isemõtlevad kodanikud? Selline käitumine peegeldab ilmekalt ka laiemat ühiskondlikku konjunktuuri.
Tuleva aasta abiturientidele valmistatakse riiklikult ette ainult kolm riigieksamitööd – eesti ja võõrkeeles ning matemaatikas. Isegi kui õpilane tahaks sooritada veel ühe riigieksami temale sobivamas aines, siis seda soovi enam ei aktsepteerita. Lisaks nendele, on vaja teha uurimustöö ning koolieksam, millede vajalikkus on ebaselge, sest neil puudub tuleviku perspektiivi kohaselt kõige väiksemgi kasutegur. Peale loomulikult selle, et lõputunnistusel saavad kõikide lõpetamiseks tarvilike ülesannete ees olevad kastid vajalikud linnukesed.
Noore inimese jaoks on keskkooli lõpp äärmiselt sümboolse tähendusega. Esiteks, see on tema võimalus tõestada nii endale kui teistele, millise suuna teadmised on kõige paremini omandatud eelneva 12 aasta jooksul. Näidata oma arukust ja iseseisvat kriitilist mõtlemist. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et varasemalt on õpilased saanud valida selleks enda võimetele, huvidele, oskustele kõige paremini vastavad eksamid.
Teiseks on see kui verstapost, peale mida sisenetakse täiskasvanute maailma, kus kehtivad hoopis teised reeglid. Tekib küsimus, kui 18-aastane võib osta alkoholi ja tubakat, juhtida mootorsõidukeid, minna sõjaväkke ja käsitseda AK-4 automaati, anda oma hääl valimistel, siis miks ei tohi toosama isik enam ise teha enda tulevikku nii suurelt puudutavat otsust? Tundub, et see on poliitikute meeleheitlik püüd päästa riigi majandus katku käest. Ehk, pöörata väevõimuga laeva nina eemale «pehmetelt» erialadelt hoopis tähtsamate ning kasulikumate eluvaldkondade suunas. Paistab, et riik on võtnud eesmärgiks igatahes kasvatada uus põlvkond majandusteadalasi, ärimehi, insenere – olgu nad siis väga head või totaalselt saamatud, aga peaasi, et reaalainete taustaga. Milline signaal saadetakse sellise käitumisega tulevastele elluastujatele – valikuvabadus on tabu ning riik teab kõige paremini, mis on tema kodanike jaoks hea?
Koolidel on palju erinevaid keskkooliklasse - humanitaar, reaal, loodusteaduste, keelte, näitlemise, muusika jne suundadega. Üldiselt on abituuriumis õpetajad suhtunud tolerantselt õpilastesse, kes pühenduvad rohkem ainetele, millele on nad keskkooli vältel spetsialiseerunud ning milles hakkavad nad riigieksameid tegema ning vähem nendele, millel läbimine on lihtsalt keskkooli lõpetamiseks vajalik. See toimub psühholoogiliselt nii automaatselt – pingutada rohkem sellega, milles hiljem pädevust kontrollitakse.
Tänavu tuleb aga põhikooli lõpetajal teha strateegiline otsus. Miks peaks ta valima õppesuuna, kus nagunii lemmikainetes enda teadmisi näidata ei saa ning ikkagi peab ta rinda pistma sama matemaatikaeksamiga? Mis peaks olema tema motivatsioon tegemaks mingi muu valik, kui igalt poolt nii jõuliselt suunatakse selle «õige» valiku suunas? Järelikult, oleks mõistlik kõik muud mõtted maha matta ning kohe reaalklassi minna, et maksimeerida matemaatika eksami läbimise šanssi.
Veel üht asja pidagem silmas - välismaa ülikoolidesse kandideerides on õpilastel vaja sissesaamise pingereas figureerimiseks esitada kõikides riigieksamites saadud tulemused, mille järgi siis arvestatakse keskmine punktisumma. Kriteeriumidki on arvestatud selle järgi, et õpilased annavad oma parima endi parimates valdkondades ning kas või üks nihu läinud eksam tõmbab juba keskmist alla poole. Seega, homse süsteemi järgi tehakse õpilastel välisülikoolidesse kandideerimine palju raskemaks. Mis saab nendest väga heade eeldustega geenitehnoloogidest, inseneridest, elektrotehnikutest (vms), kes soovivad haridust omandada kõrgetasemelises välismaa ülikoolis, kuid kelle kolme eksami keskmise hinde tõmbas alla näiteks eesti keele eksam? Jah, viimane on juba täna kohustuslik, aga järgmine aasta ei ole võimalik keskmise hinde tõstmiseks kasutada ka palju asjakohasemat eksamit näiteks füüsika või keemia näol. Selliseid näiteid on veelgi, kuid mis põhiasi, talendid koju tagasi asendatakse sujuvalt missiooniga talente üldse mitte riigist välja lastagi!
Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiõigused rõhuvad väga hästi asjaolule, et Eesti liberaal-õigusriiklikud traditsioonid tagavad vabaduse valida seda, mida tahetakse teha, seejuures ka millegi tegemise või mittetegemise vabaduse. Kusjuures, on välja toodud, et «vabaduse» mõiste aspektist lähtudes on ükskõik, kas valitud käitumine on isegi õige või vale. Kuid millest tuleneb siis selline tagurliku mõtlemise võidukäik?
Loomulikult võib siin jonnelda, et keskkool on vabatahtlik ning noorel ongi õigus valida - alluda seadusele või üldse mitte keskkooli minna. See on esiteks kõrgem pilotaaž seaduse tõlgendamisel ning teiseks, missugust reaalset kasu see omab tegelikkuses? Kas riigil on siis rohkem kasu põhikooliharidusega töötust kui doktorikraadiga kirjandusteadlasest?
Tooksin võrdluse Inglismaa süsteemiga. Keskkooli kaks viimast aastat (Sixth Form) on noortele vabatahtlik, kuid samas vajalik etapp ülikooli minemiseks. Nende kahe aasta jooksul keskendutakse sügavuti vabalt valitud kolme kuni viie aine omandamisele, milles hiljem ka riigieksamid sooritatakse. Tõsi, on toimunud mõningaid riigisiseseid diskussioone, et valitud õppeainete hulk on liiga väike ning võib-olla peaks näiteks matemaatika eksami lausa kohustuslikuks muutma, sest paljudel jääbki põhikooli matemaatika teadmiste laeks. Valitsuse põhimure on olnud asjaolu, et isegi kui keskmine inglane ei vaja ülikoolis matemaatikat, siis võiks ta seda osata vähemalt keskkooli tasemelgi, sest elementaarseid numbrioskusi on vaja igas eluvaldkonnas. Siin on aga tekitanud laialdast kõlapinda sellised küsimused, et milline on reaalne kasutegur kui sundida inimesi õppima ainet, mida nad vihkavad, tekitada neile lisastressi eksami näol ning võib-olla ära rikkuda nende UCASe avaldus (loe: Eesti SAIS – ülikoolidesse kandideerimise online süsteem). Alternatiivina on pakutud välja võimalus muuta matemaatika kohustuslikuks ainult eelviimasel aastal, et omandada teadmisi, kuid lõputulemustesse selle hinne ei puutuks. Ehk teisisõnu – ka teised riigid lisaks Eestile seisavad silmitsi küsimusega, kuidas populariseerida reaalainete valdkonda, et toetada majanduse arengut. Kuid vastupidiselt Eestile pole mindud vabatahtliku sundimise teed.
Laias laastus peegeldab selline suhtumine tänapäeva ühiskonnas pesitsevat mentaliteeti. Inimesse suhtutakse kui kapitali, nende oskused on ressurss, mis peavad tagama konkurentsivõimelise majandusarengu. Ehk, inimesed – nii noored kui vanad - on tööriistad tootlikkuse arendamiseks. Olgu, kui riik või mistahes organisatsioon suhtub inimesse kui esemesse ja vahendisse, mille abil saab toota kasumit, siis selles valguses on tema tegu ju õigustatud. Rohkem matemaatikat võrdub rohkem insenere ning raha majanduses? Kuid kas see on tõepoolest see millega meie, inimesed, tahame võrduda? Pelgalt kapitaliga, mida saab oma suva järgi liigutada, paigutada, devalveerida ning vajadusel kõlbmatuks tunnistada. Vähem tootlikud praagitakse välja ning asendatakse nendega, kes vastavad edukuse kriteeriumitele.
Selline inimese esemestamine meenutab õigusriigi asemel nõukaaega - mida vähem küsimusi ning vastuhakku, seda parem tunnustus saadakse. Kiidetakse sõnakuulelikkust, mitte iseseisvat mõtlemist. Kodanikuühiskonnas peab toimuma avalik diskussioon, kuidas oleks kõigile kasulik toimetamisviis. Kui aga vaadata tänast päeva, siis peab tõdema, et Eestis on see kõik veel lapsekingades. Seetõttu on sellel kõigel ka laiemgi kontekst. Tänased noored on homsed täiskasvanud, kes loovad ülehomsed mõttemallid – kas sellist Eestit me tahamegi?