Argo Ideon

FOTO: Pm

Neljapäeval lahkus meie seast pärast pikaajalist rasket haigust Eesti Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsioon.


Kadunuke sündis siia ilma Tallinnas 2. aprillil 2007. aastal, kui sai allkirjad kolme partei ühise valitsusliidu programm. Kolm päeva hiljem astus ametisse Andrus Ansipi juhitav valitsus, järjekorras juba teine.


Kuid tegelikult on eksitav esitada asja nii, nagu oleks kolme erakonna liit vaid veidi enam kui kaheaastase ajalooga.



Kolmikliidu murdumisega on Eestis lagunenud võib-olla midagi märksa püsivamat. See on parem­erakondade ja praeguste sotside pikk ühine teekond, mis algas juba Eesti esimese põhiseadusliku valitsuse moodustamisega. Puusärgis lamab koostöö, mille kohta Marju Lauristin ütles Mart Laari esimese valitsuse kõige esimesel pressikonverentsil kuulsad sõnad: «Seda valitsust juhib Tartu vaim.»



Kui lugeda eile katkenud koostöö ajalooks nii mõlemat Laari, Andres Tarandi kui senist Ansipi valitsust, siis on see liit kestnud riigijuhtimisel kokku umbes kuus ja pool aastat. Eestis ongi ju pärast taasiseseisvumist olnud vaid kolm püsivamat valitsuspõhja.


Esiteks Koonderakond + maaparteid, mida esindab praeguses poliitikas Rahvaliit. Teiseks Reformierakonna-Keskerakonna telg, mida esindas Siim Kallase ja Andrus Ansipi esimene valitsus. Ning kolmikliit. Ainsana erines neist põhjalikult Juhan Partsi «3R»-valitsus – kuid just samasugune kooslus võib nüüd asuda taas Eestit juhtima.


Kolmikliidu võimuga on seotud kõik Eesti senised kõige põhimõttelisemad valikud. Laari esimene valitsus valis meile karmi, avatud turumajanduse, erastamise ja konservatiivse rahanduspoliitika.



Teine kolmikliidu valitsus viis Eestit veel tugevamalt samas suunas, kuid pidi tunnistama ka läbikukkumisi: plaan müüa Narva elektrijaamad ameeriklastele jõudis piinliku lõpuni Laari teise valitsuse viimaseil päevil. Just kolmikliidu võimu ajal kujunes välja Eesti madalate maksudega majanduspoliitika, mida Reformierakond on suutnud tugevdada kõigis oma valitsustes.



Selle üle, et parempoolsed erakonnad ja sotsid on suutnud Eestis aastaid ühes valitsuses koos tegutseda, ei tasu siiski väga imestada. Seda koostööd pole tehtud maksude ja sotsiaalkindlustuse pärast, vaid pigem nendest teemadest sõltumata. Paremerakondi ja praegusi sotse on liitnud ühine arusaam Eestist kui läänelikust parlamentaarsest demokraatiast, mis kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse.



Eesti koht maailma riikide süsteemis, julgeolekuküsimuste rõhutamine, eurointegratsioon – neis teemades on jooksnud retooriline veelahe Eesti erakondade vahel, kuigi tuleb ka möönda, et valitsusse jõudnuna on kõigi parteide poliitikud tihti suutnud olla märksa vastutustundlikumad kui opositsioonipingis pahuralt kurjustades ja lahmides.



Ka kolmikliidu omavahelised tülid on legendaar­sed. Mõlemad Mart Laari valitsused lendasid inetult uppi ning selle taga oli rohkem sisemine kraaklemine ja isikud kui mingid põhimõtted. Praeguse valitsuskriisi taga võib ka näha vandenõusid alates sotside liiga kiirelt kasvanud populaarsusest kuni tuntud endise Tartu politseiniku kinninabimiseni. Ent avalikult on siiski vaieldud riigieelarve, kärbete ja tööseadusandluse üle. Olgugi ka inetud, on need tülid vähemalt põhimõtteliste valikute asjus, mitte ainult ja sajaprotsendiliselt üksteisele ärapanemine.



Kas sotside ühine rada IRLi ja Reformierakonnaga veel kunagi üles leitakse, näeme kõik järgmiste valimisperioodide jooksul. Eesti poliitiline mälu on suhteliselt lühike ning kolmiku pikaajalist koostööd on möönnud kõik pooled.



Väga huvitav saab olema jälgida, kas sotside opositsioon suudab olla sisulisem ja konstruktiivsem kui neist häältelt palju tugevama Keskerakonna oma. Ansipi edasisele valitsemisele on hinnet panna lihtsam: eelarve raamides hoidmine, euro saamine või sellest ilmajäämine ning lõpuks Eestis kodurahu hoidmine valusate kärbete ajal.