Jaan Lahe

FOTO: Liis Treimann

Põhjuseid, miks inimesed kirikust eemalduvad, võib olla väga erinevaid, ning kirik peaks selle välja selgitama ja selle põhjal eneseanalüüsi tegema, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Jaan Lahe Postimehe arvamusportaalis.

Äsja meedias avalikustatud viimase rahvaloenduse andmed on algatanud luterliku kiriku liikmete ja vaimulike hulgas (kelle hulka minagi kuulun) elava arutelu. Üllatav ei olnud mitte Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) liikmeskonna vähenemine, millest kõneleb ka kirikusisene iga-aastane aruandlus, vaid tõik, et õigeusu kirik on edestanud oma liikmeskonna arvuga luterlikku kirikut.

Oleme end seni pidanud arvuliselt suurimaks kristlikuks konfessiooniks Eestis, kuid nüüd selgub, et nii see ei ole. Pole ime, et selle faktiga on raske leppida ja ma saan aru ametivend Urmas Viilmast, kui ta reageeris uudisele etteheitega, et meedia näitab luterlikku kirikut halvas valguses. Olen siiski nõus statistikaameti 2011. aasta rahvastikuloenduse projektijuhi Diana Beltadzega, kui ta ütleb, et see kriitika ei ole põhjendatud.

Ei saa olla ka nõus etteheitega, et meedia soovib kujutada kirikut vaid mustades värvides, küll aga on oluline teadvustada, et religioosse või konfessionaalse kuuluvuse määratlemine on vaid üks inimese religioossust näitav parameeter. Nii avaldas möödunud aastal Moskva Levada keskus sotsioloogilise uurimuse tulemused, mille järgi suurem osa Venemaal elavaid venelasi peab ennast kuuluvaks õigeusu kirikusse (uuringu tulemusena loeb ennast selle liikmeteks 72 protsenti täiskasvanud venelastest), kuid see ei väljendu ei nende igapäevaelus ega religioosses praktikas. Nendest, kes määratleb end õigeusklikuna, usub Jumalat ainult 55 protsenti; 34 protsenti neist ütleb, et nad ei kahtle Jumala olemasolus, 21 protsenti seevastu ütleb, et nad tunnistavad küll Jumala olemasolu, aga samas ka kahtlevad selles. Levada keskuse andmetel on selline suhtarv jäänud viimase kümne aasta jooksul peaaegu samaks.

Uurimusest selgus ka, et vähem kui 10 protsenti õigeusklikke käib korrapäraselt jumalateenistustel, rohkem kui pooled teevad seda vaid kaks korda aastas: ülestõusmispühade ja jõulude ajal. Ka nn vanas Lääne-Euroopas pole pilt parem. Nii korraldas 2011. aastal Kiriklik Sotsiaaluuringute Keskus Freiburgis (Saksamaa) Hesseni Raadio tellimusel sotsioloogilise küsitluse, et selgitada välja, mida usuvad inimesed Hesseni liidumaal. UurimuseWas glauben die Hessen? («Mida usuvad hessenlased?») järgi tunnistab 80 protsenti hessenlastest, et nad hoolitsevad ise oma elu mõtte eest  ega vaja selleks kirikut. Ainult 24 protsenti küsitletutest pidas end kristlasteks, kuid 10 protsenti rooma-katoliku kirikusse kuulujatest ning 15 protsenti evangeelsesse kirikusse kuulujatest pidas end ateistideks. Selliseid uurimusi on varem tehtud ka teistes Saksamaa piirkondades ja tulemused on väga sarnased (http://kjt.ee/2012/02/mida-sakslased-usuvad/).

Loomulikult ei saa neid andmeid üle kanda Eestile, aga nad näitavad, et konfessionaalne kuuluvus ja uskumine ei pruugi kattuda. Tänapäeval levib Euroopas järjest enam nähtus, mida religiooniteadlased nimetavad «kuulumiseks ilma uskumiseta» – inimene määratleb end küll mõne kiriku liikmena, kuid tunnistab, et ta ei jaga selle kiriku usku. Ta kuulub aga kirikusse, kuna talle on oluline teadmine seotusest traditsiooniga, mis ühendab inimest tema kultuuri ja esivanematega.

Olen ka paljude eestlaste suust kuulnud väljendit: «Olen küll luterlane, aga ega ma Jumalat ei usu.» Samas näitab 2010. aasta sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Polli tehtud avaliku arvamuse küsitlus «Usust meie elus. Kiriku ja religiooni uuring», et inimeste hulk, kes usuvad kas isikulist Jumalat või mingit kõrgemat jõudu (ka see on usk religioosses mõttes), on Eestis üllatavalt suur. Tänapäevast religioossust iseloomustab ka nähtus, mida nimetatakse «uskumine ilma kuulumiseta» – inimene tunnistab küll teatud religioosseid veendumusi, kuid ei pea end ühegi religiooni järgijaks.

2011. aasta rahvaloenduse andmete puhul on tähelepanuväärne, et on ka arvestatav hulk kristlasi, kes ei pea end ühegi kiriku ega konfessiooni liikmeteks. Sellise mittekonfessionaalse kristluse levik on tänapäeva Euroopas üks kasvavaid trende. Veel pool sajandit tagasi oli selline nähtus väga haruldane.

Et venelased on religioossemad kui eestlased, seda kinnitavad nii Saar Polli tehtud avaliku arvamuse uuring kui ka varasemad eestimaalaste usku puudutavad uurimused (vt näit Raigo Liimani uurimust Usklikkus muutuvas Eesti ühiskonnas (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2001)). Vastus küsimusele, miks see nii on, on lihtne – venelaste jaoks on usk, täpsemalt õigeusk, osa nende identiteedist ja on reegel, et diasporaas elaval vähemusrahval muutub see identiteedi komponent väga oluliseks. Luterlus seevastu ei ole osa eestlaste identiteedist, vähemalt enam mitte. Kui palju ta on olnud seda ajal, mil suurem osa eestlastest olid luterliku kiriku liikmed (st enne II maailmasõda), on küsimus omaette, mida ma ei soovi siinkohal arutada.

Igal juhul tuleb luterlikul kirikul leppida sellega, et ta pole enam rahvakirik selles mõttes, nagu rahvakirikut defineeris kunagi piiskop J. Kõpp («kirik, kuhu kuulub rahva enamus») ja ilmselt ei saa ta selleks enam kunagi. Kuid see ei tähenda, et Luterlik Kirik peaks võtma oma liikmeskonna kahanemist kui paratamatust, millega peab lihtsalt leppima.

Lahkumise põhjuseid

Miks inimesed lahkuvad kirikust? Põhjuseid, miks kirikust eemaldutakse, on erinevaid ja need on sageli väga individuaalsed. Mõne jaoks on kirik liiga vanamoodne, jäik ja ei arvesta ühiskonnas ja inimmõtlemises viimaste sajandite jooksul toimunud muudatustega. Teisi häirib jälle ranguse puudumine, liigne kohanemine kirikuvälise vaimsusega ja see, et kirikul puudub selgus oma identiteedis. Kolmandad tunnevad, et nende ootused ja vajadused olid kirikusse tulles teised, kui on praegu ja kirik ei rahulda neid enam. On ka neid, kes on jõudnud niivõrd individualistliku (risti)usukäsitluseni, et nad tunnevad, et nad lihtsalt ei vaja enam kirikut kui organisatsiooni, kuid on ka neid, kelle side kirikuga on olnud algusest peale nõrk ja formaalne ning kelle jaoks polegi olnud oluline muu, kui teadmine oma kuuluvusest kirikusse ja võimalus saada osa kiriklikest talitustest (ristimine, laulatus, matus).

Üks on aga selge – meie kiriku juhtkond peaks tellima põhjaliku uuringu põhjuste kohta, miks kirikust eemaldutakse ja tegema selle põhjal eneseanalüüsi. Tänini meil sellist uuringut veel tehtud ei ole, kuid sellega tuleks kiirustada.