Lea Altnurme: eestlaste religioossus väljendub individuaalsel viisil

Lea Altnurme Foto: Erakogu

Eestlased pole vähereligioosne rahvas, nad lihtsalt ei kipu toetama organiseeritud usuvorme, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme Postimehe arvamusportaalis.

Arusaam, et Eesti on üks Euroopa vähemreligioosseid maid, tuleb sellest, et eestlaste seas (kuid mitte venelaste) on toetus organiseeritud usuvormidele väike ja kahaneva tendentsiga. Kui anda võimalus, mida rahvaloenduses ei pakutud, määratleda end religioosselt ebamääraselt, kasutavad eestlased seda meeleldi. Näiteks 2010. aastal küsitluse «Elust, usust ja usuelust» järgi nõustus 31 protsenti eestlastest väitega, et «ma ei pea ennast usklikuks, kuid mul on suur huvi erinevate religioonide, meditatsiooni, vaimsete otsingute ja spirituaalse tegevuse vastu». Sama küsitluse järgi toetas 41 protsenti eestlastest väidet, et «ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk». Seega ei saa öelda, et me oleksime vähereligioosne rahvas.

Teades eestlaste pidevalt kahanevat poolehoidu luteri kirikule, polnud rahvaloenduse tulemused selles osas üllatavad, et suurima toetajaskonna on saavutanud täna õigeusu kirik. Põhjuseks juba ajakirjanduses mainitud asjaolu, et venelastel on õigeusk seotud rahvusliku identiteediga. Samas eestlastel luterlus mitte.

Küsimustele,  mida on Eesti luterlik kirik valesti teinud, et oma juhirolli on kaotanud ja kas kirik peaks midagi muutma, et taas eestlased kirikule lähemale tuua, pole sugugi kerge vasta. Luteri kiriku pealiin on olnud üsna alalhoidlik ja traditsioonitruu. Aeg ja inimesed on teiseks saanud. Samas pole võimalik öelda, kas mistahes muudatused oleksid tänaseks kujunenud olukorda kuidagi ära suutnud hoida. Selleks puuduvad lihtsalt muudatusejärgsed kogemused.

Postimehe arvamusportaal küsib värskete rahvaloendustulemuste valguses ekspertidelt arvamusi, miks on Eestis nii vähe usklikke ja kas kirik peaks midagi muutma, et inimesed taas usule lähemale tuua.