Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peeter Pere: pealinn provintsis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Antwerpeni linnamuuseum (Museum Aan de Stroom, MAS). Neutelings Riedijk Architects. Projekt aastast 2000, hoone valmis 2010. | FOTO: Filip Dujardin / MAS

Eesti Rahva Muuseumi asukohas pole midagi iseäralikku, pruugib vaid Euroopas lahtiste silmadega ringi vaadata, kirjutab arhitekt Peeter Pere.

Algas Eesti Rahva Muuseumi ehitus. Head tuuled puhuvad, eestlased said seekord hakkama ülemäärase torpedeeriva vaidlemiseta. Nurgakiviga saab muuseum Raadile ankurdatud. Lõplikult.

Käisin hiljuti jälle kord Brüsselis. Palju sooja juugendarhitektuuri, kolossaalsed valitsusasutused, Belgia ja euroliidu omad. Muuhulgas otsisin tänapäevast, mõnusat, head linnaruumi. Uuema arhitektuuri huvilisele pole sealne leiunurk kuigi rikkalik – ei kaubamajade, elamute, kontorite ega ka muuseumihoonete poolest.

Brüsselist poole tunni sõidu kaugusel asuv Antwerpen kostitab see-eest pea tuttuue, 2010. aastal valminud, Neutelings Riedijk Architectsi projekteeritud linnamuuseumiga. Asukoht sadamas, tulevases elu sõlmpunktis, praeguses perifeerias. 60 meetri kõrgune ehitis kujutab endast üksteise otsa virnastatud näitusesaale. Kõik korrused on identse plaanilahendusega, monotoonsust väldib korruste asetamine üksteisele 90-kraadise pöördega. Niimoodi tekib ringliiklus kuni katusel asuva terrassini. Lihtne ja selge dominant linnaruumis.

Euroopa pealinnast Brüsselist kolmetunnise autosõidu kaugusel (300 km) on Pariis. Kui ette võtta ümbernurgatee, siis tuleb kokku 400 kilomeetrit, aga on võimalik läbida Lille’i läheduses paiknev Lens, ja veelgi täpsema sihitusega – saab külastada 2012. aasta detsembris avatud Louvre-Lensi muuseumi.

Lens on Põhja-Prantsusmaal Põhja Pas-de-Calais’ endises kivisöebasseini piirkonnas paiknev söekaevanduslinnak – Ruhri järel suuruselt teine söekaevandusala on nüüdseks UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas. Piirkonna serval paiknebki väike Lensi linnake, kuhu, omakorda keskusest eema­le, väikeelamute rajooni kõrvale, on rajatud kuulsa Louvre’i muuseumi sugugi mitte väike filiaal.

Sealset maastikku ilmestavad meile Kohtla-Järvelt tuttavad mäesuurused räbuhunnikud. Erinevalt meie Ida-Virumaast on piirkonnas kaevandustegevus lõpetatud. Viimane kivisöelaadungiga auto veeres kaevandusest teele 1990. aasta lõpus.

Maailma ühe suurima muuseumi osakonna provintsi rajamise põhjenduses märgitakse vajadust luua dialoog kohalike muuseumide ja Louvre’i vahel, anda värske vaatenurk muuseumikogudele, uuendada külastajate ringi, võimendada kohalikku majandust.

Muuseumihoone on projekteerinud jaapani arhitektid Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizawa, kes kokku moodustavad praegu maailmas ühe tuntuima arhitektuuribüroo SANAA. Võistlus lahenduse leidmiseks toimus 2005. aastal, nagu ka ERMi võistlus. Rajatist raamistab ümbritsev park, autoriteks prantsuse maastikuarhitekt Catherine Mosbach ja ameeriklane Imrey Culbert.

Kompleks on kõike muud kui tavamõistes ideaalne muuseum – pikad, venitatud, üksteise järgi asetatud saalikastid, analoogselt söevagonettidele, osaliselt klaasseinad ja -lagi, läikiv plekksein – justkui liiga lihtne, lihtlabane ja külastaja jaoks hirmus pikaks veninud. Ühest saalist teise liikumine on nagu rongi restoranvagunisse minek – pikk tee ühes suunas ja pärast jälle sama teed tagasi. Aga vahepeal on kõht heast-paremast täis saanud, üht-teist kahe kõrva vahelegi jäänud.

Vaimutoit on see, mis täidab meid otsast otsani, haarab meid täienisti endasse, ja see ei koosne ainult arvukatest eksponaatidest, mille päritolu ulatub viie-kuue aastatuhande taha, vaid ka erilisest arhitektuurist. Pakutav vaimutoit on mitmekäiguline, vastavalt meie vastuvõtuvõimele – siit saame eriliselt disainitud maastikulaksu, moodsas keeles arhitektuurilaksu, kunsti- ja ajaloolaksu, ja mis pole ju vähetähtis, liikumisega koos terviselaksu. Me ei tule muuseumi, me saabume sinna, pika tee peal antakse meile aega puhastuda, aeg maha võtta, juba ette nautima asuda. Kõik laksud kokku moodustavad kõrgkultuurilise emotsiooni, vererõhk tõuseb, adrenaliin tulvab, hea kolesterool asendab halva.

Arhitektuurimulje on ülimalt täiuslik – see on piiride kompamine, kui lihtsaks ja liigsest puhastatuks võib esindushoone teha. Võiks öelda, metafüüsiline arhitektuuri sissejuhatus metafüüsilisse kunstimaailma. Arhitektuurikeele ja -mõtte valdamise poolest kõrgeima kutsega autorid on teinud siingi oma töö arhitektuuri kõrgtasemel. Vaatajaga manipuleeritakse silmanähtavalt, manipuleeritakse hästi ja vaataja enda kasuks.

Nimi Louvre viib meie mõtted automaatselt-semiootiliselt suursugustele, grandioossetele ajaloolistele ehitistele. Jaapani arhitektid on loonud antimonumentaalse rajatise, nende püüdlus on vorm dematerialiseerida, muuta füüsiline keha (sealhulgas teie enda oma) nii märkamatuks, kui vähegi võimalik.

Kompleks asub 20 hektari suurusel pargialal, mis on ümber kujundatud kaevandusterritoorium. Kaevandamine seal lõpetati juba 1960. aastal, säilisid vaid kaevurite elamutest ümbritsetud räbukuhjatised.

Muuseumi hoonestus koosneb viiest paviljonist, moodustades pärlikee roosikrantsil – autorite selgitusena. Ükski paviljonidest pole täisnurkne, vaid vähemärgatavalt kaarduv, ikka selleks, et visuaalselt vähendada hoonete suurust. Paviljonid on kaetud lihtsa, sileda, reflekteeruva metalliga, vastandina tänapäeval levinud toretsevatele materjalidele ja tehnilisele arhitektuurikeelele.

Pargiosas markeerivad rajad kunagisi kaevandusraudtee harusid. Siin austatakse koha ajalugu ja väljakujunenud industriaalmaastikku. Pearada viib vaatajad 3600 m2 suurusesse, kompleksi keskele asetatud klaaspaviljoni. Tegelikult ei vii meid keegi kuhugi. Me peame ise täie teadvusega selle tee läbi käima, mõttega, teadmisega, et kohe-kohe premeeritakse meid millegagi, mis paneb need sammumeetrid unustama. Kohale jõudnud, on võimalus valida kahe eri suunas kulgeva näitusepinna vahel.

Kõikides paviljonides on ümbritsev loodus tajutav – kas siis läbi klaasseina või abstraktsemalt, tänu läbi klaaslae kumavale valgusele. Valgus ühendabki meid mõtteliselt Suure Louvre’i galerii Grande’iga, kus ülavalgust on kasutatud alates 18. sajandist. Klaasseinad, looduse valgumine siseruumi, alumiiniumpaneelidest pehmelt, sametiselt peegelduv valgus, eksponaate ja külastajaid reflekteerivad-siduvad seinad, naturaalne hele betoon, valdavalt valged interjööridetailid – kõik see on osa arhitektide dematerialiseerumise kontseptsioonist. Ja vaatamata kirjelduses mainitud materjalide industriaalsusele, tavalisusele, on kogumulje uuest muuseumimajast inimlik, soe, lihtne. Nagu luuletusega edasi antud sõnum, milles tunneme ära omaenda maised-kodused mõtted, kuid mille kaunilt väljaütlemiseks napib oskust.

Pikima püsiekspositsiooniga galerii pikkus on 120 meetrit, pea teist sama palju ulatub sissepääsuhallist teisele poole, nii et kokku veerand kilomeetrit ülimalt lihtsat, samas uudset, sametist, harva kogetavat atmosfääri loovat tänapäevast näitusesaali, kus on eksponeeritud Auguste Rodin, Leonardo da Vinci, Michelangelo, Goya, Raphael, Vana-Egiptuse muumiate sarkofaagid kõrvuti 5000 aasta vanuste jumalastekujukestega. Ei vaheseinu, ei barjääre, tõkkeid minu ja meie, ajaloo ja tuleviku vahel, ei puutetundlikkust, vaid tundlikkus.

Muuseumini kulgeb kesklinnast kergliiklustee, mis on kujundatud huvitava maastikulise lahendusena, koos sõiduteid ületavate meeldejäävate huvitavate sildega – arhitektiks tuntud prantslane Christian de Portzamparc. Sattusin Lensi sealset kliimat arvestades erilisel – lumisel – ajal. Maastik oli minu silmis seega ühtlaselt valge ja künklik.

Suure ja tähtsa muuseumi paiknemise teema sai minu jaoks lahenduse. Pealinnas, provintsis, keskuses või äärealal – ei ole vahet. Nagu pole vahet ka selle, kas ta paikneb endises industriaalmaastikus, sõjaväe- või vangalaalal või pealinna pargis. Muud väärtused on tähtsamad. Tartu või Tallinn, Kohta-Järve või Narva, Rakvere või Pärnu – kõik vastuolud on meie endi väljamõeldud liivakastimäng ja jumaldatud mugavustsoon.

Ja kõik lihtne pole primitiivne, kole ja igapäevane, odav – ega ka vastupidi. Ja et kas me mitte ei maga midagi siin riigis lõplikult maha, kas erilised paigad, mis pole ilmtingimata Tallinnas, ei kao, ei tassita laiali, ei võsastu, sest me ei oskagi suuremalt mõtelda? Kas me lõputult ei sabista, et mis meist arvatakse, mõtlemata, kes me tegelikult oleme ja olla tahame? Ennast korrates: riigiarhitekti tööpõld on oi kui lai. Ja üllatused Lensi Louvre’is ei lõppe, hämmastavad on lahtiolekuajad: talvel 8–19 ja suvel 7–21. Vaat nii!

Autor on Eesti Arhitektide Liidu esimees.

Tagasi üles