Juhtkiri: Eesti loo nurgakivi

Astusime Eesti Rahva Muuseumile taas sammukese lähemale

Teisipäeva õhtul pandi Tartus nurgakivi hoonele, mis tähendab midagi palju enamat kui lihtsalt üks hoone. Isegi palju enamat kui üks muuseum, sest see, mis Raadile kerkima hakkab, saab olema meie oma rahvusmuuseum. Oleme sisimas uhke rahvas, aga armastame samas alatasa kurta oma väiksust, mis ühtlasi peaks tähendama häda ja viletsust. Ent Eesti Rahva Muuseum talletab ja jutustab nimelt selle väikese rahva unikaalset kultuurilugu. See saab olema köitev turistidele ja hariv tugi meile endile.

ERMi saaga on olnud pikk ja emotsionaalne, täis aastakümneid kestnud ärevaid ootusi ja kibedaid pettumusi. Iseseisvumise järel taas kõne alla kerkinud muuseumihoone ehitamise teema jõudis 1993. aastal arhitektuurikonkursini, kuid võidutöö jäi teostamata. Kulus kuraditosin aastat, enne kui uuel rahvusvahelisel konkursil jõuti praeguse projektini arhitektuuribüroolt SARL d’Architecture Dorell Ghotmeh Tane. Lootus saada ehituseks euroraha kukkus läbi, mullu teatas aga valitsus, et ERM ehitatakse igal juhul. Omal jõul.

ERMi rajamise ja sisustamise eeldatav kogumaksumus on 63,1 miljonit eurot ja seetõttu pole üllatav, et veel päris kaheteistkümnendal tunnil on avalikkuses kõlanud kahtlevaid noote: ERM olevat liiga kallis, jälle üks ülalpeetav kultuuriasutus, kes sinna Raadile üldse minna oskab, kellele neid õllekappade ja vokkide ekspositsioone vaja läheb jne. ERMi uue hoone ehituse otstarbekuses on kahelnud ka mitmed tuntud kultuuriinimesed, kes võrdlevad tahes-tahtmata seda riigi muude kultuuriinvesteeringutega.

Teatav annus skepsist on alati põhjendatud, ent hirmul, nagu kavatseks keegi kuhugi kõnnumaale tühjaks jäävat hoonet ehitada, pole kindlasti alust.

Esiteks muutuvad muuseumid nii Eestis kui maailmas aasta-aastalt populaarsemaks – seda kinnitavad Euroopa muuseumistatistika organisatsiooni EGMUS andmed. Statistikaameti järgi külastab aasta jooksul muuseumi ligi 60 protsenti Eesti elanikest. Kusjuures eelmise kümnendi majanduskriisi aastail muutusid muuseumid populaarseimaks kultuuriasutuseks – samal ajal kui teater, kino ja sport pidid tundma tagasilööke. Teiseks ei tähenda tänapäevane muuseum enam ammugi kohta, kus näidatakse vanu asju klaasi all, vaid on kultuuri- ja vaba aja keskus, kus tehakse ka teaduslikku uurimistööd. Rahvusmuuseumil on kahtlemata ka mõttekoja roll.

«Kõik indogermaanid on meie kõrval poisikesed ning me ei pea häbenema miskit, vaid tõeliste taaraskitena väärikalt elama ja säilitama oma keelt ja meelt,» kirjutas Postimehes lavastaja Jaan Tooming. Jah, maailm huvitub unikaalsetest lugudest ning meie ülesanne on oma lugu uhkelt välja mängida. Kõigepealt meile endile. Ja siis tullakse meid ka vaatama.