Olaf Suuder

FOTO: Silver Raidla / Kanal 2

Teleajakirjanik Olaf Suuder arutleb Postimehe arvamusportaalis eutanaasia teemal (artikkel on kirjutatud enne, kui oli selgunud Eesti otsus asüüli taotlenud afgaani tõlgi osas).

Surmaabi võimaldamine lootusetutele haigetele on üks keerulisemaid eetilisi teemasid. Alatiseks jääb õhku küsimus, kas see on heategu või tapmine. Mõte eutanaasia legaliseerimisest näib vähemalt praegu ebaküps.

Andrei Hvostovi lugu elust Annleenaga ei tohiks soovitada nõrganärvilistele - see pole esseistika ega ühiskonnakriitiline ajakirjandus, vaid taeva poole kaikuv appikarje. Tunnen kunagisele kolleegile ja tema lähedastele kaasa, nii nagu ka ülejäänud Eesti peredele, kelle jaoks Andrei kirjeldatud õudused on igapäevane reaalsus. Ka minust pole sellised asjad mööda käinud.

Paari aasta eest küsis üks tuntud Eesti tohter sotsiaalteemalisel konverentsil, miks aafriklased teevad nii palju lapsi, kui neil puudub sotsiaalsüsteem. Värskelt Aafrikast tulnuna mõistsin, et lapsed ongi nende ainus sotsiaalne garantii ja mida rohkem neid on, seda parem.

Eestis on küll ilusamad majad, aga sotsiaalhoolekande osas kaldume rohkem Musta Mandri poole.

Seadustega on Eestis eutanaasia küll keelatud, kuid arvestades hooldekodude personalipuudust, võib surmale kaasaaitamine teostuda põhimõttel «toimi toimimata». Selliseid juhtumeid on võimatu tõestada.

Kas eutanaasiat lubada või mitte? Alustagem ootamatu mõttekäiguga. Hiljuti võttis diplomaat Harri Tiido sõna Afganistanis julgeolekujõududega koostööd teinud tõlgi kohta ja tema lause oli karm: «Kui anname ühele tõlgile varjupaika tõlgendusega, et rahvusvaheliste vägede lahkumise järel ei ole Afganistanis tal enam turvaline, siis sellega tunnistame, et kogu meie retoorika on vale.» See on tüüpiline indiviidi ja süsteemi konflikt, sest vägede lahkumise järel seisab too tõlk tõenäoliselt silmitsi surmaohuga. Tema ja ta lähikondlased kannatavad.

Kus on paralleelid? Esiteks: liitlased ei saa tunnistada, et käisid sõjas ilmaasjata,  surmaabi andmisel taanduks aga arstiteadus oma algpõhimõttest hoida elu. See on asja filosoofiline pool, mis on utreeritud tänu sellele, et mõlemad teemad on neil päevil jutuks.

Teine seos on konkreetsem, sest nii tõlgile asüüli andmise korral (järgneb ridamisi teisi palveid) kui ka eutanaasia legaliseerimisel vallandaksime me ettearvamatu sündmuste ahela, mis ei pruugi alluda kontrollile.

Kolm aastat tagasi Tartus peetud debatil tõi dr Peeter Mardna välja ühe eutanaasia võimaldamise ohtliku aspekti. Nimelt toimib meie meditsiin ettevõtluse põhimõttel ning kuidas tagada olukord, et mõnel aktsiaseltsil või sihtasutusel ei tekiks kiusatust raha kokku hoida? Kuidas panna juriidiliselt paika see moment, mil meditsiinilist abi enam ei anta?

Teisalt toob Šveitsi ajaloolane Kaspar Näf oma artiklis näiteid selle kohta, kuidas eutanaasia võib liiga vabameelse seadusandluse kontekstis kujuneda millekski sarnaseks lõbumajandusega ja «akt» sooritatakse hotellitoas või pargitud autos. Oht on selles, et paisuv süsteem hakkab iseenesest juurde tootma nii nõudlust kui pakkumist.

Lõpuks Elu pühaduse aspekt – kas meil on õigus kustutada väärtust, mida me pole ise loonud? Inimene on sündinud elamiseks ja kuni veel üksainus päikesekiir jõuab sulguvasse silma, klammerdub ta tegelikult elu külge. Ma usun, et Annleena tahab oma sügavas sisemuses elada, kuid kindlasti ei pea tema lähedased oma elu hinnaga maksma lõivu riigi korrastatud rahanduspoliitikale. Nad ju tasuvad riigimakse.