Eesti peaks muutma oma pagulaspoliitikat ning võtma rohkem eeskuju riikidest nagu Soome ja Rootsi, mis rahuldavad tunduvalt suuremal hulgal põgeniketaotlusi, leiab Eesti Väitlusseltsi võistkond tänase online-debati lõppsõnas.
Vastased: miks raisata eestlaste raha Aafrika militaristidele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väitlusteema eesmärk on arutleda selle üle, kas meie riik peaks pigem suunama raha arenguabisse või keskenduma rohkem pagulaste vastuvõtmisele. Terve väitluse jooksul pole proponent tõestanud kahte eeldust, mis on vajalikud väitluse võitmiseks. Esiteks, raha arenguabisse suunamine täidab ka eesmärki ehk aitab abivajajaid ning ei lähe raisku või korruptsiooni edendamiseks arengumaal. Teiseks, see pakub alternatiivi pagulastele, kes on praegu hädas, sest arenguabi neid ju hetkel ei aita. Mõlemat eeldust pole jaatus kahjuks meile tõestanud.
Oleme veendunud, et raha tuleb kasutada mõistlikult ning eesmärgipäraselt. Raha eesmärk on luua maksimaalset heaolu. Selle eesmärgi täitmine eeldab, et meil on väga hea ülevaade sellest, kuidas raha kasutatakse. Kahjuks arenguabi andmine ei ole viis, mida Eesti omale lubada saaks. Meil on vaja kontrolli selle üle, kuhu ja kelleni raha lõppastmes jõuab.
Arenguabi andmisel on palju ohte, millega ka oponent nõustus. Riikides, kust pagulased peamiselt tulevad, domineerib tihti korruptsioon ning arenguabi rahade ebaefektiivne ja mitte-eesmärgipärane kasutamine. Tõime näiteid Paul Collieri uuringust, mis hõlmas 85 arenguabi saavat riiki ning millest selgus, et ligi 40 protsenti Aafrika militaarkulutustest tehakse arenguabiraha toel. Sarnaselt näitas 86 arengumaa 1975-98 aastate arenguabiraha kasutamise uuring, et üheprotsendine arenguabi osakaalu kasv vähendas rahasaava riigi majanduskasvu üle 3,65 protsendi.
Oponent kahjuks aga ei vastanud meie statistikale ning väitis, et arenguabi saatmine on peamiselt vajalik, et julgustada tsiviilühiskonna ning demokraatliku riigi teket. Printsiibis on see küll tore idee ning nõustume arenguabi ülla eesmärgiga, aga reaalsus kahjuks näitab, et arenguabiraha ei kasutata efektiivselt inimeste elukvaliteedi parandamiseks.
Väidame, et meie riigil on kohustus seista inimõiguste eest ning pakkuda paremaid elutingimusi kõikidele inimestele, kes seda kõige rohkem vajavad. See aluspõhimõte nõuab meilt, et muudaksime oma pagulaspoliitikat ning võtaksime rohkem eeskuju riikidest nagu Soome ja Rootsi, mis rahuldavad tunduvalt suuremates arvudes põgeniketaotlusi. Inimõigused on universaalsed ning abivajajate hulk on suur, meie ühiskonna ning riigina peame andma endast parima, et garanteerida põgenike heaolu ning seda just kõige efektiivsemal viisil.
Sellega on tänane online-väitlus lõppenud. Järgnevalt jääme ootama kohtuniku hinnangut kogu debatile. Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös. Väitlusseltsi võistkond ei esinda debattides reeglina isiklikku seisukohta.