Hannes Hanso

FOTO: Toomas Huik

Eestlased võiks õppida küsima euroliidult raha, et aidata hädasolijaid mujal maailmas, pakub Hannes Hanso tänase online-väitluse lõppsõnas. Tema hinnangul on arenguabis kahjuks väga palju retoorikat ja mulli ning liiga vähe tegusid.

See, et Eestis on tekkimas debatt arenguabi ja põgenike teemal, on väga teretulnud. See on märk meie endi riikluse uuele tasemele küündimisest. Mida normaalsemaks riigiks me saame, seda enam tuleb meil nende teemadega tegeleda. Ekspertiisi on meil selles valdkonnas veel väga vähe. Alustuseks võiks õppida kas või ELi abiprojektidesse taotluste kirjutamist ja sealtkaudu raha taotlemist, millega arenguriikides projekte läbi viia.

Olin kaks aastat Pekingis ELi esinduses, kus vaadatakse läbi sadu projektiettepanekuid. Kahjuks ei näinud seal ainsamatki Eesti osalusel toimuvat rahastamistaotlust.

Mul on väga hea meel, et minu oponendid tõid ühes oma vastuses välja sõnapaari «kaubanduspiirangud». Kurb tegelikkus on, et seni, kui me ise – mõtlen siin eriti lääneriike – seame kõikvõimalikele toodetele kaubanduspiirangud ja oma turgu kaitseme, ei saa ka paljud arenguriigid oma tootmist ja tegevusvaldkondi laiendada. See on omamoodi lõks. Isegi Vahemere lõunakaldalt põllumajandustoodangu ELi toomine on ülimalt keeruline.

Meenub, kuidas vestlesin ühe töökohtumise järel Mongoolia kõrge ametnikuga. EL oli just suurte kiiduavalduste saatel lubanud tühistada kaubanduspiirangud sadadele Mongoolia toodetele. Ametnik ütles, et tal on siiralt kahju, et Mongoolias ei toodeta isegi kolme piirangute alt vabastatud artiklit...

Arenguabis on kahjuks väga palju retoorikat ja mulli ning liiga vähe tegusid. Ka Eestis üritatakse pastakast välja imeda ükskõik mis tegevusi, et neid oleks võimalik kuidagi arenguabiks kvalifitseerida. Seda teevad kõik riigid.

Maailm toimib üha enam tasakaalustatud anumate põhimõttel. Füüsilised distantsid erinevate kontinentide ja riikide vahel on oma tähtsuse kaotanud, kuid mis põhiline – info piiranguteta liikumine võimaldab kõigil, ka probleemsete riikide elanikel, teada, kuidas inimesed teistes riikides elavad.

Seetõttu on ülimalt oluline, et kõigil oleks võimalus ka oma kodumaal oma eluga hakkama saada. Tasakaalustamatu areng, vaesus ja perspektiivitus on kõikide konfliktide «ema».

Järgnevalt jääme ootama eituse lõppsõna ning kohtuniku hinnangut kogu debatile. Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.