Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Kontsertide helikvaliteet käib alla, kirjutab kuulmispsühholoogia asjatundja Avo-Rein Tereping. Kontserdikorraldajad võtavad oma võimendussüsteemidelt viimast, ehkki tegelikult hindavad kuulajad heli loomutruudust.

Nukuteatri «Shrekist» on kiidusõnu kirjutatud piisavalt. Minagi liituksin nendega. Selles loos oli nii vaimukust, mitmeplaanilisust kui ka eri vanuses vaatajatele lustlikku. Lisaks originaalseid lavastuslikke võtteid. Hea lavastus oli!

Ei tahakski lisada negatiivset, kuid kahjuks on ka «Shreki» tabanud üha laienev trend, mis ilmneb nii kontsertidel kui muudel avalikel šõudel – nimelt üha valjem ja halvema kvaliteediga heli. See muidu tore lavastus oli vaid käesoleva kirjutise ajendiks.

See on ülimalt paradoksaalne, sest heliseadmete tehniline kvaliteet on muutunud aastatega üha paremaks ja helivõimendussüsteemid suudavad pakkuda üha võimsamat heli ilma moonutamata. Paraku on just helisüsteemide võimsuse kasv põhjustanud kontsertide helikvaliteedi allakäigu.

«Shreki» etendusel hakkas kõrva see, et suurest osast laulutekstidest oli raske aru saada. Rääkisin mitme täiskasvanueas vaatajaga (lapsed sagedamini ei pööra niisugustele asjadele tähelepanu), see hakkas neilegi kõrva. Lugedes Esme Kassaku arvustust «Lusti tervele perele» (PM 04.04), leiame sealtki viite: «Paraja paroodiaga saab hakkama puuhäälega Rolf Roosalu Pinocchio rollis ... Ehkki istusime pea tagareas, kattis mu kuueaastane tütar kõrvad kätega. Hirmus kriiskamine tõepoolest!» Mullegi tundus neljandas reas see kriiskamine kõrvulukustavana ja tekstiliselt arusaamatuna nagu mitmed muudki laulusõnad.

Muidugi on heliseadmete kasutamine suures saalis või vabaõhukontsertidel paratamatu, sest ainult esineja enda hääle võimsusest ei piisa, olemaks kuuldav kõigile vaatajatele. Kuid heli selgus kaob, sõnadest arusaamine muutub raskeks ühtmoodi nii liiga vaikse kui liiga valju heli puhul. Tõenäoliselt oligi «Shreki» etendusel üheks põhjuseks liiga vali heli saalis. Minu mõõdetud helitase ulatus 90–95 detsibellini. Niisugustel helivaljustel tekivad kõrvas endas moonutused, mis määrivad heli ja halvendavad tekstist arusaamist.

Kui Solarise keskust veel ei olnud, etendati muusikale linnahallis. Ma ei mäleta seal etendunud lugudest ühtki, kus tekstid olnuks raskesti arusaadavad. Ometi oli linnahalli helisüsteem kehvema kvaliteediga, ennekõike aga väiksema võimsusega, võrreldes Nokia kontserdimaja omaga. Mäletan, omal ajal seal etendunud «Heliseva muusika» heli oli sedavõrd selge ja loomulik, et mul tekkis kahtlus: ehk lollitatakse kuulajaid fonogrammiga ja laulud on eelnevalt salvestatud. Aga ei olnud, otseheli tuli lavalt! («Linnahall ooperimajaks», PM 22.10.2003)

Nokia kontserdimaja helisüsteem on selle ala rahvusvaheliselt tippfirmalt Meyer Sound, see saal on pärast linnahalli sulgemist ainus nii suur (1800 istekohta) ja väga heade akustiliste omadustega esinemiskoht Eestis. Kõik eeldused laitmatuks kvaliteediks on olemas.

Kahjuks on inimkõrv ebali­neaarne ning suurtel helivaljustel tekivad moonutused kõrvas endas. Helindussüsteem võib olla ideaalilähedane (nagu ta Nokias ongi), kuid liiga vali heli muutub kõrva eba­lineaarsusest tekkivate moonutuste tõttu ebaselgeks.

Aga ehk soovivadki kuulajad saalis eriti valju heli ja ma irisen asjatult?

Kirjanduse andmetel eelistab inimene muusikat kõrvaklappidega kuulates helitaset vahemikus 75–85 detsibelli. Just niisugusele tasemele seavad kuulajad helivaljuse, kui neil palutakse seda teha eksperimendi ajal. Missugust helivaljust eelistaksid kuulajad avalikel kontsertidel, on üsna vähe uuritud. Küll aga märgivad elektroakustikaspetsialistid (nt Wolfgang Ahnert), et viimastel aastakümnetel on heli valjus kontsertidel pidevalt kasvanud ning selle põhjuseks on ennekõike helivõimendussüsteemide võimsuse kasv, korraldajate pealesurutud helivaljus, mitte aga kuulajate tungiv soov.

Et selgitada, missugust helivaljust eelistavad kontserdikuulajad, korraldas Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituut kaks eksperimenti – ühe 2010., teise 2012. aastal. Mõlemad tehti Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel Nokia kontserdimajas mitme kontsertide helindusega tegelevate firmade tellimusel (Eventech, RGB Baltic, ProTone, Jazz­kaar, STSS).

Eksperimendi käigus esitati saalis istuvatele kuulajatele elavas esituses eri viisil helindatud muusikanäiteid ning kuulajad täitsid vastava ankeedi, andes hinnangu heli parameetritele vastavatel skaaladel. Esimese, 2010. aastal toimunud eksperimendi lõpparuanne on kättesaadav Tallinna Ülikooli kodulehel (http://www.tlu.ee/?CatID=6153&LangID=1).

2010. aasta eksperimendis esitati kuulajatele muusikalõike naturaalpillidel ja koos lauljaga (klaver solistiga, džässbänd, kammeransambel, bigbänd). Eksperimendi tulemusena selgus, et kuulajad peavad kõige sobivamaks helitasemeks 75–85 detsibelli. Üle selle arvatakse heli olevat liiga vali, alla selle liiga vaikne.

Teises eksperimendis 2012. aastal olid helinäideteks rokkmuusika lõigud. Eeldasime, et rokkmuusika kuulamisel sooviksid kuulajad palju valjemat heli. Katse näitas, et sobivaimaks peetakse heli tasemega keskmiselt 85 detsibelli (tavaliselt on rokk-kontserdil heli valjus 95–105 detsibelli).

Üsna levinud on arvamus, et nooremad kontserdikülastajad soovivad valjemat heli. Mõlemad eksperimendid kinnitasid aga, et eelistatav helivaljus nooremate (alla 30-aastaste) kuulajate jaoks on küll veidi suurem, kuid kõigest kahe-kolme detsibelli võrra. Seega, suurem osa kontserdikülastajaid peab sobivamaks heli, mille tase ei ületa 85–87 detsibelli.

Aga sümfooniaorkester ju tekitab kontserdisaalis helivaljusi, mille tipud ulatuvad 100 detsibellini. See on tõesti nii, kuid orkester ei mängi niisuguse helitugevusega pidevalt, valjud kohad vahelduvad vaiksematega. Seetõttu ei väsita niisugune heli ega tekita kuulmiskahjustusi. Ohtlikud on valjud helid, kui nad kestavad pikka aega.

Sama eksperimendi teiste mõõtmisskaalade järgi peavad kuulajad kõige olulisemaks lavalt tuleva heli loomutruudust. Ka maailmas tehtud teistes uuringutes on leitud, et kuulajad hindavad kõige kõrgemini heli loomutruudust, selgust ja emotsionaalsust, mitte aga valjust.

Kõrvatohtrite statistika järgi oli 1985. aastal umbes kümnel protsendil noortest püsiv kuulmiskahjustus, mis tavaliselt tuleb kõrva ülekoormusest liiga valjude helidega. 2008. aastaks kasvas nende hulk 20 protsendini.

Seoses võimalike kuulmiskahjustustega müüakse avalikes kontserdipaikades soovijatele isegi kõrva kuulmekäiku paigaldatavaid antifoone. Miks siis kostitavad kontserdikorraldajad kuulajaid üha valjema heliga?

Lasteetendustel ei tohiks helivaljus mingil juhul ületada 85 detsibelli. Kui laste elektrooniliste mänguasjade liiga valju heli tõttu on neist mõnede müük keelatud, kuidas on siis võimalik, et lasteetendusel paitatakse laste kõrvu nii intensiivsete helilainetega, mis pikemaajalisel kuulamisel tekitavad püsivaid kuulmiskahjustusi? Kas kontserdikorraldajad on küsinud kuulajatelt, missugust helivaljust need eelistaksid? Käimas on helivaljuste sõda. Kas korraldajatele tõepoolest tundub, et kui heli kuulajaid ei kurdista, siis arvavad need kontserdi kehvapoolseks? Eksperimendid tõestavad pigem vastupidist.