/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/02/02/1552700t1h6185.jpg)
Luteri kirik, seni kõige suurema usklikkonnaga kirik Eestis, elab läbi olulisi muutusi. Viimase rahvaloenduse andmeil on toetajaskond märgatavalt vähenenud ja see toob kaasa küsimuse luteri kiriku tuleviku kohta.
Juhtkiri: kas kirikul on kohta, saab otsustada vaid kirik ise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvud on kõnekad: kui 2000. aasta rahvaloenduse ajal oli Eestis veel 152 237 luterlast, siis nüüd on nende arv 43 724 võrra kahanenud. Peale selle kasvab jõudsalt luterlaste keskmine vanus, mis luterluse elujõulisuse küsimärgi alla seab. Seda tendentsi ei saa kirjutada üksnes inimeste üldisema sekulariseerumise arvele: näiteks õigeusklike arv on samal ajal tublisti kasvanud.
Tendents on püsivam: enne Teist maailmasõda moodustas luterlik eestlaskond lausa 89 protsenti elanikest ning seda, et vahepeale jäi sõda ja usuvaenulik riigikord, ei saa lugeda ainsaks või isegi peamiseks põhjuseks. Tekkis ju pärast taasiseseisvumist elav huvi kiriku vastu ja liikmete arvu hilisemat jätkuvat vähenemist võib mõneti kirjeldada institutsioonis pettumisena. Näib, et luteri kirik on minetamas oma funktsiooni ühiskonnas – ja selle taustal võib näha nii ühiskonna muutunud vajadusi kui kiriku vähest valmisolekut muutuvate vajadustega sammu pidada.
Ühiskonda ei saa ju vaadata eraldiseisvate institutsioonide kogumina, vaid pigem on tegu sidusa organismiga, mis loomuliku arengu tulemusena oma vajadused ümber hindab. Institutsioonid on elujõulised vaid niivõrd, kuivõrd nad leiavad koha muutunud vajaduste täitjatena. Küsimuse, kui palju inimene – või üks ühiskond laiemalt – ülepea religioosset institutsiooni vajab ja kas luteri kirikul on Eestis tulevikku, võib ümber sõnastada: kas kirik suudab hoida rolli, mis tal varem kanda on olnud, või leida uue, mida kandma hakata?
Traditsioonilised funktsioonid, maailma seletamine, moraali- ja hingeküsimused on kandunud teistesse eluvaldkondadesse: esimesega tegeleb teadus, teisega seadusandlus ja kolmandaga hingearstid.
Kiriku sotsiaalse rolli, kogukonna ühendamise ja kooshoidmise, on üle võtnud kogukonnakeskused – koolid, rahvamajad, asumiseltsid. Mis puudutab aga ühiskonna üldisemat sidusust, erimeelsuste ületamist laiemate väärtuste läbi, siis siin on luteri kirik läinud pigem vastanduse kui üksmeele teed.
Ehk on õigus neil luteri kiriku liikmetel, kes poolteist aastat tagasi kiriku üldise asjade nägemise viisi vastu manifesti kujul häält tõstsid ja kiriku avatumaks ja sallivamaks muuta tahtsid. Kui kirik on autoritaarsuse ja minevikku hoidmise poole kaldu, hakates end tasahilju vastandama üldisele suundumisele demokraatia, avatuse ja sallivuse poole, on lõhe kasvamine paratamatu.
Kiriku muutumine on kiriku enda huvides: mida rohkem elanikkonnast end ühe või teise kirikuga seotuks tunnistab, seda tähtsamal kohal on riigis selle kiriku ühiskondlik positsioon. Oma koha taasleidmine ühiskonna vajaduste täitjana on luteri kiriku jaoks eksistentsiaalse tähendusega küsimus.