/nginx/o/2016/11/07/6046299t1h771e.jpg)
/nginx/o/2011/05/02/569996t1h191c.jpg)
Võrreldes sellega, kui palju kulub Eestil sõjale Afganistanis, on meie riigi Afganistanile jagatav arenguabi köömes, ütleb Hannes Hanso tänase online-väitluse kiires vasturepliigis.
Hanso vastulöök: kas teate, palju maksab üks tankitõrjegranaat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oponendid ajavad praegu segi mitu olulist asja. Põgenike puhul, kes vajavad abi nüüd ja kohe ei ole arenguabiga mingit pistmist. Neile on vaja anda humanitaarabi – see on justkui tulekahju kustutamine ja inimeste põlevast majast väljaaitamine. Orkaan Katrina näite toomine on ebakohane, kuna see leidis aset maailma ühes arenenumas riigis ehk USAs. Tegu ei olnud arenguabiga, vaid loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimisega. Arenguabi eesmärgid ongi pikemaajalised ehk kodust lahkumise põhjuste ennetamine ja elamisvõimaluste kohapealne parandamine. Mis puudutab arenguabi otstarbekust, siis selle mõte ongi muuhulgas valitsemise parandamine, korruptsiooniga võitlemine ja õiguste tagamine jne.
Eurooplaste peades on laialt juurdunud müüt, et kõik maailma põgenikud muud ei teeks kui sooviks tulla Euroopasse. Tegelikkus on, et lõviosa maailma põgenikest põgeneb naaberriikidesse või on sunnitud oma kodudest lahkuma oma riigi sees.
Nii on vaesed riigid nagu Pakistan ja Iraan aastakümnete jooksul pakkunud varjupaika kokku vähemalt 5-6 miljonile afgaanile. Somaaliast pagenud põgenevad ikka ennekõike Etioopiasse, Keeniasse või ka ülivaesesse Jeemenisse, mitte ei suundu kohe Euroopasse.
India on ülisuur põgenike vastuvõtja, samuti Tai ja Tansaania. Tänased Süüria kodusõja sajad tuhanded põgenikud leiavad kaitset Türgis ja Jordaanias ning Liibanonis, mitte Eestis, Saksamaal või Prantsusmaal. Põgenikud, keda me Euroopas näeme, on jäämäe veepealne tipp, vaid murdosa.
Me peame Eestis õppima panema arenguabi ja teisi rahvusvahelise sekkumise kulutusi omavahel proportsiooni. Afganistani näide, mida oponendid esitavad, on siinkohal väga hea. Afganistanis sõdimine maksab Eestile kokku kümneid miljoneid eurosid ehk ca 9 miljonit eurot aastas. Ühe Karl Gustavi tankitõrjegranaadi väljatulistamine maksab neljakohalise numbri eurosid. Ühes lahingolukorras võib neid kuluda kümneid, sinna juurde lisandub kõiksugu muu laskemoon ja masinavärk. Kui aga tuleb jutuks arenguabi, siis tegeletakse ministri tasemel summadega, mis algavad paarikümnest tuhandest eurost...
Meie välisminister teatas ajakirjanduse andmetel hiljuti (04.04.2013) Helmandis ühel kohtumisel, et «Eestil on aastatel 2008−2012 lähetanud Suurbritannia poolt hallatavasse PRTsse neli eksperti». Ühtlasi kinnitas minister, et Afganistan on jätkuvalt Eesti arengukoostöö sihtriik ning panustame sellel aastal Afganistani suunalisse arengukoostöösse 1,4 miljonit eurot. Ma olen üllatunud, et oponendid peavad selliseid minimaalseid abisummasid sellisteks, mis võiksid tõepoolest Afganistanis mingeid reaalseid muutusi kaasa tuua.
Oponendid peaksid oma väidet, et Eestis on palju Afganistani põgenikke, kuidagi kinnitama. Minu teada on neid meil siin vaid mõned.
Jaataja kiire vasturepliik järgneb mõlema väitluspoole avakõnedele ning sellele omakorda järgneb ristküsitlus.
Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.