/nginx/o/2009/09/28/241867t1h5bda.jpg)
Eesti peaks eelistama vaestele riikidele arenguabi andmisele põgenike vastuvõtmist, leiab Eesti Väitlusseltsi võistkond koosseisus Deivi Õis ja Marcus Niin, rünnates Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri Hannes Hanso seisukohta.
Oponendid: arenguabi ei hoia põgenikke Eestist eemal!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugege tänase online-väitluse mõlema poole avakõnesid ja esitage neile kommentaariumis lugejaküsimusi – parimad neist esitatakse väitluse 2. osas ehk ristküsitluses ka mõlematele osapooltele.
EESTI VÄITLUSSELTSI VÕISTKOND (EITUS)
Parem lubada põgenikke Eestisse kui anda arenguabi
Arenguabi andmine ning pagulaste vastuvõtmine ei ole üksteist välistavad. Küll aga on selles väitluses oluline, kumb viis oleks mõistlikum ja efektiivsem abiandmise viis piiratud rahaliste resursside korral.
Proponent väitis, et arenguabi andmine on üleüldiselt pagulaste tekke ennetamine. Selleks peab ta esiteks ära põhjendama, kuidas Eesti riigi puhul näiteks Afganistani suunatud raha on vähendanud pagulaste arvu. Kui üldse, siis omab see raha pikaajalist mõju, kuid ei paranda hetkel kannatavate inimeste elusid.
Arenguabi andmine on pikaajaline protsess ning selle tulemused esinevad mitmete aastate pärast – mõndadel juhtudel mitte kunagi. Kui me toetame rahaliselt või materiaalselt, siis see ei tähenda, et oht pagulasele on kadunud. Tema vajab kohest abi, sest tema elu ja tervis on hetkel ohus. Kui ta naaseb kodumaale, siis on tõenöoline, et ta saab surma. Selline on nende reaalne olukord.
Riigid, kust nad tulevad, nagu Afganistan, Süüria, Iraak, ei ole sellised, kus keskvõim oleks piisavalt tugev või usaldusväärne, et tagada inimestele kaitset ja peavarju. Mõnigi kord võitleb keskvõim hoopis oma enda inimeste vastu – nagu Süürias.
Meie eesmärk siin Eestis, nagu iga teise riigi eesmärk, peaks olema, on päästa ning hoida inimelusi ja panustada inimõiguste kaitsesse iga indiviidi osas. Kui me pagulast vastu ei võta, oleme otseses vastuolus selle eesmärgiga. Mõistagi ei saa me kõiki võtta ning ka meie riigil on võimekuse ülempiir, kuid hetkel esineb Eestis tõeline pagulaste vaenulik mentaliteet. Taoline mõtlemisviis meie poliitikast tuleks ära kaotada ning luua töötavad süsteemid, mis parandaks pagulaste elutingimusi Eestis.
Tihti kaob ära ka arenguabi otstarbekus, kuna enamikku vaesemaid riike iseloomustavad režiimid korrumpeerumus ning vajalike süsteemide puudus. Taolised riigijuhtimisstiilid ei soodusta arenguabiraha praktilist kasutamist, kuna raha kasutatakse tihti pigem režiimi säilitamiseks kui inimeste aitamiseks. Sellist mustrit on näha näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis (eelnevalt Zaire), Somaalias ning muudes konfliktsetes piirkondades.
Olgugi et idee arenguabist on üllas, peab Eesti riigi valitsus prioritiseerima just teema praktilisi probleeme, kuna igal riigil on alati primaarne kohustus kasutada maksumaksjate raha efektiivselt.
Arenguabi ebaefektiivset kasutust on näha ka läbi erinevate uuringute: Teadlase Gerbert Van der Aa uuringute kohaselt on ainult 33 protsenti Hollandi antud arenguabist olnud edukas.
Ka korralduslikud probleemid esinevad arenguabi jagamisega, näiteks orkaan Katrina abirahadest kadus 8,75 miljardit dollarit ebaefektiivsete süsteemide taha. 86 arengumaa 1975-98 aastate arenguabi rahade kasutamise uuring näitas, et üheprotsendine kasv arenguabis SKPst vähendas arenguabi saavate riikide majanduskasvu inimese kohta üle 3,65 protsendi. Need näited tõestavad, et arenguabi pole alati efektiivne ning võib olla riigi majandusele lausa kahjulik. Seega ei saa me alati eeldada, et nende üllate põhimõtete järgimine on kõikides situatsioonides hea.
Loomulikult ei arva me, et arenguabi ei peaks üldse kunagi andma, kuid leiame, et arenguabi ei garanteeri alati inimeste heaolu ning seega peaksime me alati leidma ka teisi võimalusi, kuidas neid inimesi aidata.
Kui te pole juba lugenud, siis järgnevalt soovitame tutvuda Hannes Hanso avakõnega, ning jääda ootama Hanso kiiret vasturepliiki eitajatele. Kell 12.30 algab otseülekandena ristküsitlus - debati põnevaim osa. Väitlus lõpeb mõlema poole lõppsõnade ja kohtuniku kommentaariga.
Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.