Reformierakond peab ennast täna Eesti riigi võrdkujuks. See arvamus ei põhine mitte liiga kõrgel ensehinnangul või enesekriitika puudumisel. See arvamus põhineb ajakirjanduse poolt ühiskonnas loodud üldpildil ning valimistulemustele ja skandaalidele järgnenud avaliku arvamuse uuringute tulemustel.
Reformierakond = Eesti riik
Kuni Reformierakonda juhtis Siim Kallas, iseloomustas võimuerakonda intelligentsus, diskussioon ja valmisolek oma seisukohti partnerite huvidest lähtuvalt korrigeerida. Kallase juhitav Reformierakond oli demokraatlik erakond. Kuid siis tuli Ansip ja Reformierakonna poliitika muutus pelgalt võimupositsioonide kindlustamiseks, dogmade kaitsmiseks iga hinna eest ja diskussiooni välistamiseks. On Ansipi seisukoht, mis vürtsitatud talle sobiva statistilise lõigu numbrilise osaga, ning vale arvamus. Dialoog ja diskussioon ei kuulu tänase Refomierakonna stiili juurde. Küll aga osatakse ebameeldivad teemad kanaliseerida tupikusse osavalt poliitehnoloogiaid kasutades. Parim näide sellest on Rahvakogu, kes leidis, et rahvas siiski ei taha presidenti otse valida (sic!). Demagoogia võidab alati ja must võib mõnikord olla ka valge, hea Eesti ühiskond!
Vaenlase kuvand aitab võimul püsida
Ansipliku Reformierakonna poliitika on lihtne, et mitte öelda primitiivne. See põhineb veendumusel, et ilma oravaparteita langeks Eesti kohe Kremli mõju alla ning majandus püsib meil üksnes tänu Reformierakonna targale juhtimisele. Tegelikkus on siiski vähe teistsugune. Esiteks ei oma Eesti Vabariigi valitsus või riigikogu Eesti iseseisvuse üle otsustamisel erilist rolli. Kui tuleb taas aeg, kus mõjujooned maailmas ümber jaotatakse, siis tehakse seda ilma Toompealt või Kadriorust nõu küsimata. Me oleme olnud Venemaa mõjusfääris ja sellesse mõjusfääri jääme me ka tulevikus. Venemaa on 21. sajandil üks vähestest kasvava majandusega BRIC riikidest ning tema mõjuvõim globaalses mastaabis suureneb järjekindlalt. On meie valik, kas me tahame ennast jätkuvalt vastandada sellele jõule või siis püüame osavate kaupmeestena võtta kõik mis võimalik meie naabri põhjatust turust ja toorainete rikkusest. Olla uhke ja näljas on muidugi üllas. Kuid kas ikka tasub tampida 2 protsenti rahvuslikust koguproduktist võitlusvõimetu jalaväebrigaadi ülalpidamisse samal ajal kui meil on süvavaesuse piiril 63 000 last? See, mitu mehitamata miinitraalerit sadamas loksub, ei oma mitte mingit tähtsust. Samal ajal on aga rahvuse säilimise mõttes need 63 000 last kriitilise tähtsusega. Kuid Reformierakonna ideoloogiat silmas pidades need nälgivad lapsed neile sobivad. Enne valimisi annab lumpenile visata peotäie münte ja mõned kringlitükid, ning õnnest joovastunud vaesed tormavadki oma «heategijaid» valima. Primitiivne, lihtne ja toimiv.