Vaatleja Jakko Väli kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kui üks erakond on Eesti ühiskonnas teinud neliteist aastat järjepidevat tööd absoluutse võimuvertikaali saavutamise nimel, siis oleks naiivne arvata, et üks ajakirjandusväljaanne suudab selle hiiglasliku pingutuse paari kaugest minevikust välja nopitud sündmusega neutraliseerida.
Reformierakond peab ennast täna Eesti riigi võrdkujuks. See arvamus ei põhine mitte liiga kõrgel ensehinnangul või enesekriitika puudumisel. See arvamus põhineb ajakirjanduse poolt ühiskonnas loodud üldpildil ning valimistulemustele ja skandaalidele järgnenud avaliku arvamuse uuringute tulemustel.
Reformierakond = Eesti riik
Kuni Reformierakonda juhtis Siim Kallas, iseloomustas võimuerakonda intelligentsus, diskussioon ja valmisolek oma seisukohti partnerite huvidest lähtuvalt korrigeerida. Kallase juhitav Reformierakond oli demokraatlik erakond. Kuid siis tuli Ansip ja Reformierakonna poliitika muutus pelgalt võimupositsioonide kindlustamiseks, dogmade kaitsmiseks iga hinna eest ja diskussiooni välistamiseks. On Ansipi seisukoht, mis vürtsitatud talle sobiva statistilise lõigu numbrilise osaga, ning vale arvamus. Dialoog ja diskussioon ei kuulu tänase Refomierakonna stiili juurde. Küll aga osatakse ebameeldivad teemad kanaliseerida tupikusse osavalt poliitehnoloogiaid kasutades. Parim näide sellest on Rahvakogu, kes leidis, et rahvas siiski ei taha presidenti otse valida (sic!). Demagoogia võidab alati ja must võib mõnikord olla ka valge, hea Eesti ühiskond!
Vaenlase kuvand aitab võimul püsida
Ansipliku Reformierakonna poliitika on lihtne, et mitte öelda primitiivne. See põhineb veendumusel, et ilma oravaparteita langeks Eesti kohe Kremli mõju alla ning majandus püsib meil üksnes tänu Reformierakonna targale juhtimisele. Tegelikkus on siiski vähe teistsugune. Esiteks ei oma Eesti Vabariigi valitsus või riigikogu Eesti iseseisvuse üle otsustamisel erilist rolli. Kui tuleb taas aeg, kus mõjujooned maailmas ümber jaotatakse, siis tehakse seda ilma Toompealt või Kadriorust nõu küsimata. Me oleme olnud Venemaa mõjusfääris ja sellesse mõjusfääri jääme me ka tulevikus. Venemaa on 21. sajandil üks vähestest kasvava majandusega BRIC riikidest ning tema mõjuvõim globaalses mastaabis suureneb järjekindlalt. On meie valik, kas me tahame ennast jätkuvalt vastandada sellele jõule või siis püüame osavate kaupmeestena võtta kõik mis võimalik meie naabri põhjatust turust ja toorainete rikkusest. Olla uhke ja näljas on muidugi üllas. Kuid kas ikka tasub tampida 2 protsenti rahvuslikust koguproduktist võitlusvõimetu jalaväebrigaadi ülalpidamisse samal ajal kui meil on süvavaesuse piiril 63 000 last? See, mitu mehitamata miinitraalerit sadamas loksub, ei oma mitte mingit tähtsust. Samal ajal on aga rahvuse säilimise mõttes need 63 000 last kriitilise tähtsusega. Kuid Reformierakonna ideoloogiat silmas pidades need nälgivad lapsed neile sobivad. Enne valimisi annab lumpenile visata peotäie münte ja mõned kringlitükid, ning õnnest joovastunud vaesed tormavadki oma «heategijaid» valima. Primitiivne, lihtne ja toimiv.
Savisaar on Reformierakonna garant
Reformierakond ei oleks täna enam Toompeal võimul, kui all-linnas ei püsiks linnapeana Savisaar. Sest seni, kuni opositsiooni juhtparteiks on Savisaare Keskerakond, ei leia opositsiooni aktsioonid koalitsiooni inimvaenuliku poliitika vastu suuremat kõlapinda. Teame ju kõik, et Tallinna linnastruktuur on roheline broilerifarm, kus Edgar kasvatab tallinlaste maksuraha eest endale kuulekaid broileritibusid. Ning sellest lähtekohast on igasugune kriitika Toompea suhtes nagu endale noaga neeru löömine. Oma Šveitsi fondid on nii Reformierakonnal kui Keskerakonnal. Ja kui õnn peaks Reformierakonna suhtes pöörduma, siis pannakse ka mõned väiksema kaliibriga oravapägalikud vanglasse istuma, nii nagu juhtus kesikutest mutrite Parbuse ja Sepaga. Eliit ehk ohvitserid pääsevad mõlema juhul puhta nahaga. Nii et seniks, kuni on Savisaar, ei ohusta miski ka Ansipit. Tõestavad seda ka avaliku arvamuse uuringud. Kogu turmtulest hoolimata on ju Reformierakond sisuliselt oma reitingud säilitanud. Aeg teeb oma töö, kaevatakse välja veel mõned keskerakondlikud mineviku varjud ja Reform pääseb taas Olümposele.
Ajupestud väikeses ühiskonnas, nagu seda on Eesti, ei maksa neljandal võimul ehk ajakirjandusel langeda soovunelma küüsi, et see erakond, keda nad ise on aastate kaupa poputanud ning kätel kandnud kõikidest jamadest ja hämaratest tehingutest hoolimata; et see erakond muutub äkitselt, loobub magusast võimust ja tunnistab ennast süüdi. Ei mingit hävingut, ei mingit hävingu algust!
Mitte ealeski! Kuniks Savisaar tervislikel põhjustel ise mängust välja ei lange, seni ei ähvarda ka Reformierakonda oma positsioonide kaotamine. Tagastiõmbumine liiga tihedaks muutuva tule all on ju vaid ajutine nähtus. Äripäev ei suuda anonüümsete rahaannetustega seoses Reformierakonnale olulist kahju tekitada. Sest esiteks on roosa ärileht ise aidanud luua müüti Reformierakonnast kui asendamatust parteist ja teiseks langevad sündmused aega, kus õiguskaitseorganid menetlust ei alusta ning sisulist hinnangut toonasele tegevusele ei anta. Äripäev versus Reformierakond 0:1.