Helsingi kesklinnas on üks vägev suitsusaun, mille liikmeskond moodustub väärika ajalooga saunaklubi. Seal on kõiki – poliitikuid, professoreid, diplomaate, bussijuhte.
Hiljuti juhtus seal üks väike intsident. Jääaugu juurde viiva silla otsas lamas surnud mees. Saunaline. Ülejäänud saunalised ei lasknud end sellest häirida: astusid temast merre kümblema minnes üle, tegid supluse ära, naasid kuuma leiliruumi. Surnu lamas kellestki häirimatult edasi. Stseen nagu Kaurismäki filmis.
Üks välisriigi saadik oli sellest ülimalt šokeeritud. «He is f*cking dead!» karjus ta supluselt tulles. «Ja teie teete näo, et midagi pole juhtunud!, te aina saunatate edasi?!»
Soomlased vaatasid teda tõsise näoga ja selgitasid siis kauge maa inimesele asja: «Vaata, lahkunu oli kogu oma elu meie klubi liige. Mis on veel ilusam, kui surra oma armsas saunas? Ja meie austame tema mälestust sellega, et võtame nüüd ühe kõva leili. Lahkunule mõeldes. Kiirabisse on juba helistatud, ära muretse, lubati järele tulla.»
Ma kadestan mehi, kes on niimoodi jala pealt läinud. Lemmiktegevuse juures. Saunas. Aias õunapuud hooldades. Tööl.
Kuid see pole meie otsustada. Kirjutasin hiljuti ühest inimelu hääbumisest, mis kestab juba neli aastat. Ülimalt ebaväärikal ning vaevalisel viisil.
Kes on midagi sellist näinud, on valmis tegema kõik, et taolisest saatusest pääseda.
Ma mõtlen õudusega võimalusele, et mind tabab mingi äkiline häda, mis ei tapa, vaid muudab mu pool- või veerandfunktsioneerivaks. Inimvareks, kes sõltub teiste abist. Et ma ei sure nii nagu too anonüümne saunaline Helsingi suitsusaunas, olles kas teel jääauku või olles sealt just välja roninud. Või nii nagu Peeter Kreitzberg, kelle süda ütles üles töövisiidi ajal.