Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Brüsselis otsitakse Euroopa Komisjoni presidendi ja kultuurivoliniku eestvedamisel Euroopale uut ideed. Praegune idee hakkab oma inspireerimisjõudu minetama, väärtustest on saanud huvid, Euroopa on hakanud tähendama üksnes majandust, poliitikat ja bürokraatiat. Et Euroopa Liidule taas hing anda, nagu kultuurivolinik väljendus, on vaja pöörduda tagasi Euroopa kultuuri- ja mõtteloo juurde.

On mitu põhjust, miks mõte, et Euroopa filosoofiline traditsioon tuleks ülikoolidest-raamatukogudest välja tuua ja mõtlejate nõu küsida, ootamatuna tundub. Kui majanduskriisis Euroopas kärpimiseks läks, halvenesid kõigepealt just humanitaarteaduste tingimused. Euroopas on filosoofia olnud viimasel ajal tavatult tagaplaanil. Mõneti on see mõistetav: läinud sajand tõi ilmale kaks totalitaarset režiimi, ja nende mõlema puhul on ideeliste aluste andjana viidatud – mis siis, et teenimatult – filosoofidele.

Seda kaalukam on Euroopa Komisjoni algatus. Euroopalikest väärtustest rääkides viidatakse just mõtteloost pärit põhimõtetele, kuid nende sisu suurt ei mäletata. Mõte, et majandus ei pea olema sihte andvaks liidriks, ei tähenda majandushuvide kõrvalejätmist, vaid nende kõrval ka Euroopa kultuurilise poole arvesse võtmist.

Mulle näib, et sel ideel on kaks selget kasu. Esimene on juba mainitud inspireeriv jõud, mida õhtumaa ideelise mandumise kontseptsioonile vastukaaluks anda. Kaudne vajadus on ka pakkuda alternatiivi ideaalidest kantud islamile, mis kogu Euroopas järjest tähtsamaks muutub.

Kuid mõttel on ka praktiline kasu. Suur osa traditsioonist ja intellektuaalsest võimekusest on ressurssi raisates ELi juhtimisest välja jäetud. Ideid, mis ELi või Eesti kontekstis kasulikud oleks, on palju. Näiteks miks Aristotelese meelest ei saa oll­a poliitika lahutatud eetikast; miks Kant peab valeks riigi taotlust pakkuda kodanikele kindlat õnnekontseptsiooni, olgu selleks siis jõukus või mõni muu; miks Rousseau meelest ei pruugi enamuse otsus olla hea otsus ning miks riik peab hoolitsema, et vabadus, võrdsus ja õiglus oleks tagatud ka vähemustele; miks Voltaire’i järgi ei saa inimese heaolu tuua ohvriks suurema hüve jaoks, olgu see siis riigi majandusnäitajad või riigikord. Neist mõtetest on jäänud nimed, mida aeg-ajalt leitakse olevat tulus kasutada, kuid sisust, rääkimata rakendamisest, ollakse kaugel.

Läinud aastal ütles Postimehele kirjutav briti filosoof John Lucas, et filosoofid suudavad pakkuda lahendusi, kuid ei ole kindel, kas maailm on valmis neid kuulama. Isegi kui Euroopa Komisjoni algatusest ei sünni uut Euroopa ideed, annab see Euroopa mõtteloole jälle mingi eluõiguse.