Süüdlase ja ohvri keerukad vahekorrad

Foto: Kaader filmist

Saksa ZDF kanal näitas märtsis uut kolmeosalist filmi «Unsere Mütter, unsere Väter» («Meie emad, meie isad»), mis jutustab saksa noore põlvkonna saatusest idarindel ja kodus 1941. aasta juulist sõja lõpuni. Arvestades Saksamaa senist suhestumist oma natsiminevikuga, on filmi vaatenurk mõneti teistsugune. Sellest ka vastuoluline retseptsioon.

Esmalt aga vallandus poolakate pahameel, et nende Armia Krajowat on kujutatud vääralt. Protesti avaldas Poola suursaadik Saksamaal ning tema ametivend USAs pöördus firma Music Box Films poole, et see filmi ei levitaks. Asi puudutab peamiselt antisemitismi: Poola vastupanuliikumist olevat kujutatud juudivaenulikuna, samas kui partisanid võidelnud kõikide poolamaalaste vabaduse eest.

Euroopas leidus antisemitismi läinud sajandi algul paljudes maades (mis, muide, hõlbustas natsidel oma plaanide elluviimist). Poolas tugevnes see pärast Pilsudski surma, kui 1935. aastal tulid võimule sõjaväelased. Tõsi, äärmuslik juudivastane rühmitus Endecja oli opositsioonis, aga et pidurdada selle populaarsuse paisumist, karmistas ka hunta oma juudipoliitikat.

Väliselt oli Saksa ja Poola vastavas käitumises 1930ndate teisel poolel sarnasusi. Ka Poolas keelati juutidel pidada mitmeid ameteid, viibida teatud kohtades, juudi soost tudengid pidid mõnel pool istuma loengutel eraldi pinkides jne. Siiski oli kahe maa antisemitismis põhimõttelisi erinevusi.

Enamik saksa juute, kelle arv kunagi ei kasvanud üle ühe protsendi elanikkonnast, olid niihästi keelelt, usult, eluviisilt kui ka muidu saksastunud. Paljud olid heal järjel. Seevastu Poola 3,5 miljonit juuti (kümme protsenti rahvastikust) olid suhteliselt vaesed, kõnelesid jidišit ja järgisid oma usukombeid. Poolakad tajusid neid võõrastena, ja olles ise aastasadu riiklikult ja rahvuslikult ohustatud, oli nende antisemitism eeskätt natsionalistlik. Sellega liitus mõjuka katoliku kiriku spetsiifiline umbusk juutide suhtes.

Natside antisemitism oli rassilis-bioloogiline. Mõlema riigi valitsev klikk soovis juutidest vabaneda. Aga kui Poolas oli kava nad algul getostada ja seejärel maalt välja saata, siis natsid tahtsid nad kogu maailmas viimseni likvideerida. Selles seisneb holokausti ja igasuguse muu juudivaenamise põhimõtteline erinevus. Nii et Poola ja Saksa antisemitismi ei saa panna ühele pulgale. Aga seda film ju ei teegi.

Konkreetsemalt: üks tegelane, saksa-juudi nooruk Viktor põgeneb rongist, mis viiks teda koonduslaagrisse, ja satub poola partisanide juurde. Ta ei ütle neile, et on juut. Partisanide hulgas on antisemiite, aga on ka teistsuguseid. Poola talumeeste jutus on küll räiget juudivaenulikkust, aga talurahvas on tihti alalhoidlik või tagurlik, nende põhjal ei saa üldistada. Ühel päeval ründavad partisanid rongi, lootes loomust.

Ühes vagunis on vangid – teel koonduslaagrisse. Partisanid löövad ukse uuesti kinni. Üks neist ütleb: «Juudid on sama hullud kui kommud ja venkud.» Viktor ei pea vastu, tuleb tagasi, avab ukse ja laseb vangidel metsa joosta, reetes seega oma sümpaatia ning päritolu. Õhtul tahab too ütleja temaga arveid õiendada, ent salga juht lubab seda ise teha. Ta käsutab Viktori metsa, võtab püstoli, laeb selle ja ... viskab Viktorile, soovides talle ellujäämist ja lastes põgeneda. Viktor jääbki ellu. Millest siis nii valulik reaktsioon?

Võtame siia kõrvale ühe teise ja kuulsama loo – nobelist Saul Bellow’ romaani «Mr. Sammleri planeet». Selle juudist nimitegelane on nooruses tulnud Londonist Krakowisse naise pärandiasju ajama, on aga jäänud sõja jalgu ja sattunud sakslaste küüsi. Ta pääseb massihukkamisel imekombel eluga, varjudes peale langevate laipade alla. Ta liitub partisanidega, aga mitte poola, vaid juudi omadega (need olid tavaliselt eraldi).

Nende salgal tuleb võidelda niihästi sakslaste kui ... poola partisanide vastu. Viimaste käest pääseb Sammler eluga taas tänu õnnelikule juhusele, sest surnuaiavaht laseb tal hauamausoleumis varjul olla. Ka see surnuaiavaht on poolakas. Sammler mõtleb oma mineviku üle palju, ikka vupsab see teadvuse pinnale ... Ka siin oli tegelikkus mitmetahuline, poolakaid oli sõbralikke ja vaenulikke. Ei mäleta, kas Poola tookord avaldas romaani vastu protesti.

Üldiselt pole vastav lõim filmis kuigi ulatuslik ja võib arvata, et kui poolakad poleks asja ise üles võtnud, poleks see erilist tähelepanu pälvinud. Nüüd kerkib seoses sellega üldisem küsimus suhtumisest oma mineviku ebameeldivatesse tahkudesse. Kas ja kuidas on võimalik, et Poola laiem avalikkus näeb seda asja valdavalt teistmoodi kui enamik lääne ajalookirjutajaid?

Poola suursaadik USAs väitis, et filmis üldistatakse erandjuhtumeid ja et tegelikult poolakad aitasid juute varjuda, andsid relvi jne. Kahtlemata seda esines. Lõppeks suhtuti paljudes maades «oma» juutidesse paremini kui juutidesse üldisemalt (eriti Saksamaalt põgenenutesse, kelle vastu olid mõnikord isegi kohalikud juudid, sest kartsid niimoodi tõmmata oma kogukonna peale võimude viha).

Poolakate suurenenud tundlikkus juuditeema suhtes on mõistetav seoses äsjase meedialapsuse ja -skandaaliga USAs («Poola koonduslaagrid»). Poola meedias on seoses filmiga meenutatud Stalini käsul toime pandud Katõni massimõrva, on toodud esile, et pea ainsana vallutatud maadest ei tehtud Poolas natsidega koostööd ja puudus «viies kolonn» jne. See kõik on õige, aga ei puuduta ju antisemitismi. See, et kellelegi on tehtud rängalt ülekohut, ei välista, et ta ise ei võiks olla ülekohtune teiste suhtes. Ohvriks olemine ei anna indulgentsi oma pattude eest. See käib niihästi poolakate, juutide, eestlaste kui ka teiste kohta.

Ent see ei tähenda omakorda, et kõik muutuks suhteliseks, et ühed pahad kõik. See, et keegi vaenab teist rahvusgruppi, ja see, et teda ennast hävitatakse (poolakaid hukkus Teises maailmasõjas ligi kolm miljonit, sama palju kui natsid tapsid poola juute) – need kaks ülekohut on sootuks erineva kaaluga. Kõike tuleb vaadata perspektiivis ja laiemal taustal, kaasa arvatud juudi ajalugu ning Iisrael.

Poola-teema ei ole filmi vastuvõtus Saksamaal siiski esikohal (vaadatud on palju, iga seeriat keskmisel 6,5 miljonit). Ka kunst on kõrvaline. Sõjafilmifänn laseb võib-olla seriaalil hea maitsta, kuigi enam-vähem kõike on varem nähtud. On palju tulistamist, naturalistlikke stseene ja ... klišeesid. Raamistik – lapsepõlvekaaslased lähevad hurraaga sõtta, ent finaalis kohtuvad hoopis minoorsemas meeleolus – meenub kasvõi ameeriklaste Vietnami-ainelisest «Hirvekütist».

Poleemikat on põhjustanud autorite vaatenurk. Viiest noorest peategelasest kaks saavad surma ja kolm on lõpus vaimselt sandistatud. Kaks venda võitlevad idarindel ja neiu on seal halastajaõeks. Teine neiu tahab saada lauljaks, mängib kokku võimudega, aga pillab riigivastase väljendi, satub gestaapo küüsi ja lastakse maha.

Positiivsed arvustused on väitnud, et niisugust filmi sakslaste saatusest pole varem olnud ja hea, et tänased noored näevad, mis põrgu tuli nende vanavanematel läbi teha. Aga just sellest hakkavad kinni kritiseerijad, ja neid on rohkem. Nimelt jäävat praegu mulje, nagu oleks tegemist lihtsalt ühe põlvkonna tragöödiaga. Noored tahtsid elada, armastada jne, aga näe, kuri saatus ei lubanud. See sugereerib kujutlust, et sakslased olid natside all samasugused kannatajad nagu kõik teised rahvad. (Meie jaoks resoneerib see seisukohaga, et venelased ise olid stalinismi suurimad ohvrid.)

Nõukogude Liidul ja natsi-Saksamaal kui totalitaarsetel süsteemidel oli palju sarnast, aga ka erinevusi. Praegu rõhutagem kaht. Erinevalt bolševikest, kes kunagi end ausatel valimistel proovile ei pannud, tulid natsid võimule rahvahääletuse kaudu. Juba selle põhjal võiks öelda, et sakslased olid oma saatuse rohkem «ära teeninud» kui passiivsed vene inimesed.

Teiseks pole saksa vunk ja tõhusus mingi müüt. Natsid suutsid kuue aastaga, mis jäi nende võimule tuleku ja Teise ilmasõja vahele, kogu ühiskonna palju kardinaalsemalt ümber korraldada kui venelased seitsmekümne aastaga – vaatamata sellele, et Saksamaal säilis eraomandus. Goebbelsi lansseeritud ajupesu oli oskuslik ja totaalne, läbides kogu ühiskonda.

Kõik inimesed kuulusid mingitesse organisatsioonidesse, mida otse või varjatult juhtisid natsid. Ka rindel oli ideoloogiatöö väga intensiivne, eriti alates 1943. aastast. Seetõttu pole filmi peategelased lihtsalt noored, vaid – suuremal või vähemal määral – noored natsionaalsotsialistid (juut Viktor välja arvatud).

Muidugi pole miski sajaprotsendine. Uurimused näitavad, et ka Saksamaal kohtas samu meeleolusid, mis on meile tuttavad nõukaajast. Ega ikka kõik ei uskunud riigiisakeste plära: isekeskis vahel muiati või löödi käega. Saksamaal – vastupidiselt müüdile – ei olnud toidu- ega kaubaküllust. Paljud asjad olid kogu aeg kaardi peal ja nende hulk kasvas.

Ükski tavasakslane ei saanud kätte oma Volkswagenit, milleks oli kogunud raha vastavale kontole. Kuulsate puhkekodude kvaliteet oli kesine jne. Tööpuudus küll likvideeriti, aga osalt tänu madalapalgalistele maa- ja hädaabitöödele ning «loovale statistikale». See-eest parteinomenklatuur õilmitses.

Samas tundsid kõik, isegi paljud endised kommunistid ja sotsiaaldemokraadid, uhkust, et Saksamaa pühkis minema Versailles’ leppe, võttis tagasi Saarimaa, Elsass-Lotringi, hiljem Austria, Danzigi, Memeli. See tähendas ju Saksamaa hiilguse taastamist. Goebbelsi propaganda raius, et küllus tuleb majja niipea, kui sõda on võidetud. Siis hakkab kõikjalt allutatud Euroopast head ja paremat kokku voolama. Müüti, et Saksamaa peab laienema, uskus enamik. Seda kuuleme ka filmi avastseenis. Saksa sõdurid ei läinud kedagi vabastama, vaid vallutus- ja röövsõtta – täiesti teadlikult.

Kui olud pärast Moskva lahingut muutusid ja filminoored järk-järgult pettusid, siis ikkagi selles, et nende armee pole piisavalt tugev, polnud lennukeid ega muud varustust jne. Nad mõistavad isegi seda, et «sõda toob inimestes välja halvima», aga mitte seda, et kogu natsisüsteem on vale ja selle eesmärgid koletud.

Öeldakse, et kollektiivset süüd pole olemas. Ent nii jõuame kergesti seisukohani, et süüdi pole üldse keegi. Välja arvatud too, kes käsuliini lõpus vajutas päästikule või avas kraani, mille kaudu kukkus gaasikambri põrandale Zyklon-B kristalle. Kontserni juht, kes teadis, et kasutab koonduslaagri tööjõudu, on kaassüüdlane. Aga tema asetäitjad, osakonnajuhatajad? Ja sealt allapoole? Kus on piir?

Kunst keskendub enamasti individuaalsele, et näidata selle kaudu üldist. Selles on tema tugevus, aga vahel ka nõrkus. Kunst toitub suuresti dramatismist. Pea igasugune dramaatiline olukord võimaldab selles viibivat inimest haaravalt kujutada. (Väikese liialdusega võime öelda, et ka timuka naisel on kompleksid ja nutupadjahetked.)

Sõdurile, kes on lahingus või kaevikus, elame-tunneme kaasa. Ja me võime sellesse oma tundesse ära uppuda. Sõduri isiklik draama tõrjub tagaplaanile laiema ajaloolise perspektiivi, näiteks selle, kelle korraldusel ta sellesse olukorda sattus ning kelle vastu ja miks ta võitleb. Vaadeldavas filmis muutuvad noored inimesed niiviisi traagilise opereti ajatuteks tegelasteks.

Inimese saatus suures sõjas on igavene teema. Tavakodanikud, kes on sõtta kistud, moodustavad alati enamuse. Aga rohujuuretasand jääb kitsaks Saksamaa lähiajaloo vaatlemisel. Tolle ideoloogia ning elukorralduse väljanuputajate ja läbiviijate uurimise ning hindamine asendamine väikese inimese läbielamistega tundub hämamisena. Eksitusse viidud inimestele tuleb muidugi ka kaasa tunda. Aga jällegi, kui meil kipub seejuures meelest minema see – mitu korda suurem – ülekohus, mida needsamad inimesed põhjustasid teistele inimestele, siis on tegemist natuke vääritu pooltõega.

Ainsana esindab filmis nomenklatuuri gestaapo sturmbannführer Dorn, kes filmi lõpus on juba erariietes ja tsiviilametis. Ta ütleb, et «meie ekspertiis on vajalik uue ühiskonna ehitamisel». Kõlab kuidagi tuttavalt.

Filmi produtsent ja idee autor Nico Hoffmann kavatseb järgmiseks kaheksaosalist seeriat Adolf Hitlerist, kes tuleks «tungivalt demüstifitseerida»: Hofmanni arvates sai «normaalsest väikekodanlasest inimkonna suurim kurjategija». Raske uskuda, et see Saksamaal erilist mõistmist leiaks.

Vahepealne minevikuga »tõetunnistamise» ideoloogia on keskmisele ja nooremale põlvkonnale oma mõju avaldanud (jällegi saksa põhjalikkusega) ning vanu nostalgitsejaid pole palju järel. Saksa avalikkus reageerib äärmise valvsuse ja isegi valulikkusega igale uusnatsluse ilmingule (kuigi eemaltjälgija võiks imestada, kui vähe neid retsidiive siiski on).

On kõlanud arvmusi, et film «Untergang» demüstifitseeris Hitlerit juba piisavalt. Või nagu ütles Spiegeli arvustaja: juba oli tunne, nagu oleks pääsenud värske õhu kätte, aga jälle tahetakse sind pimedasse kopitanud kambrisse tagasi tirida.


Uus telefilm

«Unsere Mütter, unsere Väter»

(«Meie emad, meie isad», Saksamaa 2013)

Režissöör Philipp Kadelbach, käsikiri Stefan Kolditz, operaator David Slama, helilooja Fabian Römer; produtsent ja idee autor Nico Hoffmann

Osades: Volker Bruch, Tom Schilling, Katharina Schüttler, Ludwig Trepte, Miriam Stein, Mark Waschke, Christiane Paul, Sylvester Groth jt

Koduleht: http://umuv.zdf.de