Lubage õnnitleda Eesti väärikaima ajalehe Postimees vahendusel Eften Capitali investoreid Eesti ainsa ajalooliselt tähtsa hotelli omandamise puhul. Eesti hotellidest on vaid Palace’il piisav kultuurikiht kuulumaks rahvusvahelise kinnisvara tõelisse tähtkujju. Ainult selles lobis suudame kujutleda Hemingwayd, Aksjonovit või Graham Greene’i mõnd oma käsikirja sirvimas, ainult sellelt rõdult on lehvitanud Rolling Stones.
Kultuuril on hotellidega üle sajandi kestnud armulugu. Tallinnas on meil jätkunud silmi vaid Palace’i jaoks. Jäägu siinkohal ja võib-olla igaveseks rääkimata lugu, mis seob Palace’i hotelliga Uku Masingu, tema õe Agnese ja Evald Saagi. Me võime kindlad olla, et isegi kui Palace’i seinad oskaksid rääkida, siis nemad vaikiksid. Hotellid on saladuslikud ja diskreetsed. Vaikime ka meie.
Aga nüüd, kui Palace’ist on taas kord saamas Palace – nii palju täpsem kui Scandic Palace –, võime olla kindlad, et see kultuuri ja hotelli armulugu jätkub. Tegemist on Eesti ainsa hotelliga, kust olen saanud vaadata inimese kõrguselt: öiseid, hommikusi, päevaseid, päikselisi, tuisuseid tänavaid; inimesi, mootorkaarikud ja tramme. Ma ei tea, kas ma olen kirjutanud end eesti kirjanduse ajalukku. See on järeltulevate põlvede otsustada. Aga ma tean kindlasti seda, et juhul kui olen, siis panevad nad väikse pronkstahvlikese kirjaga «Siin istus ja vaatas maailma ja inimesi Kaur Kender» just Palace’i lobisse. Pange sinna nurgalaua juurde, ei, natuke vasemale, tsipa ülespoole, jah. Just sinna. Ilus.
Muidugi võib ehitada klaasist ja kullasäras Burj Al Arab’e, aga The Lanesborough’ inimliku hubasuse tagavad ainult tema traditsioonid, kestvus, jätkuvus. Ühesõnaga – aeg. 1930. aastast peale ei ole hotell Palace hetkekski unustanud, et ta on hotell. Ajalooline hotell. Nagu on öelnud Juri Lotman: «Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.» Just nimelt seda ajaloolist dimensiooni pakub Palace eesti kultuurile.
Ja mida pakub eesti kultuur Palace’ile aastal 2013, kui väärikal hoonel on taas eestlastest peremehed? Eesti kultuur tuli tagasi Palace’i. Sel kevadel, 10. aprilli ööl, toimus hotellis ainukordne kunstisündmus «Eesti edulood». Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Herkki-Erich Merila koos eesti originaalseima luuletaja Olavi Ruitlasega lõi raamatu «Eesti edulood». Teose, mis on rahvusvaheliselt eestipärane. Nagu Palace’gi. Alati kosmopoliitne. Alati Eesti peaväljakul.
Toimus kunstinäitus vaid üheks õhtuks, üheks ööks. 10. aprillil oli Hotell Palace eesti kultuuri salajaseks epitsentriks. Lobi ja restoran oli ehitud Herkki-Erich Merila parimate ja võimsamate töödega, sealhulgas just ja ainult selleks õhtuks sündinud taiestega. 21.00 kogunes poeetide eliit Olavi Ruitlase juhatusel. Eesti elavaima sõnaga loojad esitavad valitud, ainult kutsetega saabunud kunsti- ja luulesõpradele oma parimaid, vaimukaimaid tekste. Nimed? Triin Tasuja, Jaan Pehk, Mait Vaik koos Rainer Jancisega, Jarek Kasar, Veiko Märka, Põhjamaade Hirm, Aapo Ilves, Vahur Afanasjev, Lauri Saatpalu, Marko Mägi, muidugi Olavi Ruitlane ise ja veel teised.
See kõik juhtus ainult mõne tunni jooksul. Ja siis kadus. Aga Palace, nagu alati, jäi. Õhtu ja öö muutusid osaks ta legendist. Mul on kogu hingest hea meel, et see kunsti südamelöök andis märku kogu Tallinnale, kogu Eestile, et Palace – see päris Tallinna Palace – on tagasi. Ajalugu, mis muidu kippus lihtsalt Palace’i ees ja kõrval toimuma, sündis taas Palace’is sees.
Ma usun, et Herkki-Erich Merila ja Olavi Ruitlase raamat ja kunstisündmus «Eesti edulood», mis õnneliku kokkulangemisena sattus Palace’i peremeeste kojutulekule, on heaks endeks ja toob esihotellile hiilguse, mida ta vahepealsed aastad rahulikult oodanud on.
Meil on üks Eesti. Üks Tallinn. Ja üks Palace. Ehitatagu ükskõik mida, nimetatagu ükskõik kuidas, ajalugu, väärikust ja prestiiži ehitab ehitajatest suurim – Aeg. Mind rõõmustab teadmine, et Palace saab pärast veerand sajandit uue interjööri, uue hingamise. Muidugi on see omanike otsustada, milline saab täpselt olema uus Palace.
Siinkohal on ehk sobilik meenutada New York City legendaarset hotelli The Plaza. Teate küll, kohe seal 5. avenüü Apple’i poe vastas. Mõned aastat tagasi läbis see totaalse uuenduskuuri ja kuna oli palju inimesi, kes olid nii sellesse institutsiooni kiindunud, et tahtsid omada seal pied a terre – oma lapikest maad NYCis –, siis ehitati osa hotellist luksuslikeks korteriteks. The Plaza ärkas uuele elule. Võttes ajaloost kõik ja olles tulevikuks valmis. Ma soovitan väga The Fitzgerald Suite’i kui sinna peaksite sattuma.
Eks näis, mis saab Palace’ist. Ma igal juhul hoian pöialt Masingu Suite’ile ja Kenderi Junior Suite’ile. Ja see raamat ja sündmus «Eesti edulood» oli meie õnnistus ja panus. Tänasime hotelli, mille akendest on eesti kultuurile paistnud joovastus, parem homne, rahvusvaheline edu ja kohalik uhkus. Ja kui korraks unistada, et Palace on uhkelt tuleviku Vabaduse väljaku ääres, mis on avatud ainult jalakäijatele, kus on purskkaevud, mille ümber jooksevad rõõmsalt lapsed ... Tagasi tänasesse, aga naeratus on näol. Kõik on võimalik.
Hotellis Palace toimunud sündmusel Kuri Karjas oli palju kaasaelajaid ja -aitajaid. Esmajärjekorras hotell Palace’i enda juhataja Kadi Saluoks, kes teab mind juba kahekümnendat aastat. Just tema naeratus on saatnud mind istumas, mõtlemas, kohvitamas Palace’i lobis. Seepärast ei olnudki proua Saluoks nii väga üllatunud kui rõõmus, et pakkusime «Eesti edulugude» sündmuskohaks just Palace’i. Tema osavõtlikkus ja energia olid hindamatud.
Muidugi toetasid «Eesti edulugude» projekti sajad luule- ja kunstisõbrad, kes nime Kuri Karjas all toimunud luuleõhtuid ja kunstisündmusi juba möödunud aastal külastanud on.
Spetsiaalselt loominguliste projektide toetamiseks loodud netikeskkonna hooandja.ee abil on eesti kunsti toetamine lihtsam kui kunagi varem. «Eesti edulugude» raamat, näitus ja luulesündmus kogus vaid mõne nädalaga 195 toetajalt 10 891 eurot! See on ühe luuleraamatu ja sündmuse kohta enneolematu.
Just siin on koht, kus tänada kummardusega vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest, kes võttis lahkesti korduvalt tviitida «Eesti edulugude» projekti hooandjas ja ka isikliku annetuse tegi. Ja muidugi ka meie suurimat ja kauneimat toetajat Carmen Kassi. Kahju, Carmen, et Sa tulla ei saanud, kuid Sinu toetus oli see, mis muutis «Eesti edulugude» edu vääramatuks. Aitäh. Ja ka kõigile teistele: aitäh! Ja muidugi jätkus pidu hommikuni.
Hr Andres Sõnajalg oli nii lahke, et lubas meil korraldada kõigile hooandjatele peo Mere pst 1 / Vana turu 15 asuvas ajaloolises, kuid aastaid tühjana seisnud majas. Pidu oli Shell Shock. Kes käisid, need teavad. Ma rohkem ei saa rääkida. Ma usun, et viimati oli seal majas nii lõbus, kui Oskar Luts seal apteegis ishiaserohtusid segas.
Ja kõik see toimus ilma igasuguse riigi või linna või kulka rahastuseta. «Eesti edulugusid» toetasid veel Saku õlletehas ja Prike. Suur tänu neile. Ja ma arvan, et niimoodi, otse, peakski loojad ja äriettevõtted suhtlema. Igasugune muu meetod ja eriti praegune kulka rahastamine läbi alkoholiaktsiisi on sügavalt amoraalne ja nõme. Aga see on ühe teise loo teema. Las ma jätkan oma võiduringi, kulutamata rohkem hetkegi luuseritele.
Luulesündmuste sari Kuri Karjas sündis täpselt aasta tagasi. Suvel alustasime mõne kuulajaga. Augustis ja septembris oli iga kolmapäevasel luuleõhtul kohal 200–400 luulesõpra, kes istudes, seistes, lamades kuulasid, mida eesti keeles just praegu ja just nüüd öeldakse. Sealt Patarei vanglast kolis Kuri Karjas R2 eetrisse. Igal laupäeval kella 5–7 on nüüd sügisest peale olnud R2 oma luulesaade. Ja see saade sai R2 aasta uustulnuka auhinna. Pole väga mage saavutus.
Ja ka kõigil Postimehe AK lugejatel on võimalus sellest kõigest osa saada. Olavi Ruitlase ja Herkki-Erich Merila kunsti- ja luuleraamat «Eesti edulood» on müügil igas paremas raamatupoes. Herkki-Erich Merila pilte saate tellida lehelt eestiedulood.ee. Luulesaade «Kuri Karjas» on R2 eetris igal laupäeval. Ja R2 kodulehel on saadete arhiiv, kus kõik seni eetris olnud saate järelkuulamiseks. Külas on olnud sellised inimesed: Leelo Tungal, Tõnu Õnnepalu, Jürgen Rooste, Henry Kõrvits, Jaan Pehk, Jarek Kasar, Maarja Kangro, Kivisildnik, Mihhail Lotman, Põhjamaade Hirm, Raoul Kurvitz, fs, Triin Tasuja, Ilmar Trull, Joanna Ellmann ja paljud teised. Ma olen name droping’u Eesti meister. Aga see on mu Oscari-kõne. Sest ma olen uhke selle üle, mida me kõik koos teinud oleme. Aitäh, sõbrad. Aitäh.
Eesti luule pole kunagi olnud nii elus kui praegu. Eesti kultuuril pole olnud kunagi paremaid aegu. Eesti pole olnud kunagi varem nii hard core äge koht elamiseks. Kuri on täiega karjas. Ja hotell Palace ... Tema tagasitulek on alles alanud. Kohtumiseni.