Herkel: kas Ungari võib minna põhjaliku monitooringu alla?

Ungari peaminister Viktor Orbán. Foto: SCANPIX

Riigikogu ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsiooni liige Andres Herkel kirjutab oma ajaveebis sellest, kas Ungari võib minna põhjaliku monitooringu alla?

ENPA näiliselt vaiksete teemadega kevadsessiooni saatis torm Ungari monitooringu avamise ümber. Ungari paigutamine samasse kategooriasse mitmete SRÜ ja Lõuna-Balkani riikidega tuli esmakordselt päevakorrale pärast vastuolulisi konstitutsioonimuudatusi 2010. aastal. Lisaks võeti kriitikaluubi alla erinevad meediaregulatsioonid. Protseduur on pikalt veninud ja küllap oleks kõigil lihtsam, kui selline signaal Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes piirduks hoiatusega, millest tehakse järeldused, kuid ei avata püsimonitooringut.

Aga nüüd on juba ainuüksi nn. eelmonitooringuga tegeletud üle kahe aasta ja veeretatud seda justkui kuuma kartulit. Jaanuaris paistis, et lõpuks ometi – asi tüürib selles suunas, et paistma hakkab otsus monitooringut mitte alustada. Aga võta näpust, märtsis jõustati uued segadust tekitavad konstitutsioonimuudatused ja tants algas otsast. Teravalt reageerisid nii Euroopa komisjoni president José Manuel Barroso kui ka Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjörn Jagland.

Peamised sisuküsimused seonduvad konstitutsioonikohtu ja üldse kohtute sõltumatusega ning meediavabaduse piiramisega (litsentsid, reklaamipiirangud jm). Peaminister Viktor Orbani Fidesz on oma tahte läbiviimisel kasutanud kahekolmandikulist enamust parlamendis. Ungari poliitilist maastikku iseloomustab äärmine lõhestatus paremkonservatiivse Fideszi ja sotsialistide vahel. Pooltoone ei tunnistata, nende kahe kõrval mahub ainsana pildile veel äärmuspartei Jobbik. Sotsialistid nimetavad Fideszit «ksenofoobseks», «rassistlikuks» ja «antisemiitlikuks». Valitsus omakorda heidab enne neid võimul olnud sotsidele ette suurt korruptsiooni ning kommunismiajastu kuritegude ja inimõiguste rikkumiste eitamist.

Ja selsamal mustvalgel pildil on tendents imbuda kogu Euroopa poliitilisele maastikule. Konservatiivid ja kristlikud demokraadid kaitsevad endi ridadesse kuuluvat Fideszit ning sotsid-liberid ründavad. Pooltoonid on siiski vajalikud. Fideszi kaheldavaid riigiõiguslikke uuendusi on kritiseerinud nii Barroso kui ka Euroopa Liidu justiitsvolinik Viviane Reding. Mõlemad on Euroopa Rahvapartei tagapõhjaga poliitikud. Samas peavad ka sotsialistid ja liberaalid aru saama sellest, et nende kolleegid Ungaris on oma maa sisepoliitika rappajooksmisele kõvasti kaasa aidanud. Samuti on väline kriitika Ungari paremparteide populaarsust ainult tõstnud.

Selles olukorras edeneb Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee monitooringu avamine kindlate protseduurireeglite järgi. Sel nädalal tegi monitooringukomitee vastava otsuse. Assamblee juhtkond ehk Büroo teeb sama küsimuse kohta otsuse mai lõpus. Juuni lõpus pannakse monitooringu avamise ettepanek Assamblee üldkogu hääletusele. Protseduuri valulikkust kinnitab see, et monitooringukomitee arutas küsimust kolm päeva järjest ning nii monitooringu avamist nõudev punkt kui dokumendi lõpptekst läksid läbi vaid ühe häälelise enamusega. Juhatajana tuli mul ohjata erinevaid protseduurilisi lahinguid ja proteste ning peamine, mille üle uhke olla on see, et suuri protseduurilisi karisid õnnestus vältida.

Mõneti tegutseb monitooringukomitee ka Euroopa Liidu soojendusbändina, sest samad küsimused seisavad juunis nii Euroopa Parlamendi kui Euroopa Komisjoni ees. Küsimus on kõike muud kui lihtne. Ühelt poolt on Ungari olukorda raske võrdsustada Venemaa ja teiste monitooringu all olevate riikidega ning senises kriitikas on ka palju eelarvamuslikku. Teiselt poolt ei saa kõigega, mis Ungaris Fideszi juhtimisel tehtud on, sugugi nõustuda.

Ka monitooringukomitee hääletustele jättis jälje poliitika «ungariseerumine» – üsna fanaatiline küsimus, kas poolt või vastu? Hoopis vajalikum on see, et Ungari sisepoliitika muutuks euroopalikumaks ja oponentide demoniseerimise asemel suudetakse kehtestada viisakad mängureeglid. Seniks aga jääb üles küsimus, miks erakond, mis edendab vabaturumajandust, ei taha oma ühiskonnale sama veendunult pakkuda meediavabadust ja kohtuvõimu sõltumatust?