Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Kaheksandat aastat Loomingut toimetav Mihkel Mutt leiab Postimehele antud ajakirja juubelipuhuses usutluses, et kuna ajakirja algusaegadega võrreldes võib tänane kultuuritegemine tunduda rahuliku rutiinina, siis selle varjus «võib vaimsus vaikselt alla käia, nii et arugi ei saa». Seda enam vajatakse missioonitunnet, mis vähemalt Loomingu tegijatel pole kuhugi kadunud.

Loomingut võib pidada Su teiseks, ja otsustades Su värvikate mälestuste järgi (V ja VI köide), üpris õnnelikuks koduks. Missugune nägi välja aga Su enda debüüt Loomingus?

See oli arvustus Jaan Kruusvalli raamatule, pealkirjaga «Väga väike proosaraamat». Kuulasin aupaklikult ja lõbustatult toimetaja Asta Hameri vaimurikast vada. Võimalik, et tõstsin kohusetundlikult ka klaasi. Mõne kuu pärast olin üllatunud, kui palju kolme ja poole masinakirja lehekülje eest raha sai – pea pool kuupalka.

Inimese elus öeldakse olevat üks aeg, kus «kõik juhtubki». Pärast tulevad selle variatsioonid, taasesitused, nämmutamine ja nostalgia. Minu elus langes see periood tõesti esimesse Loomingu-aega. Kahju, et ma tookord ise sellest päriselt aru ei saanud. Sest nagu ütles Lennart Meri: ülim inimese elus on see, kui ta elab läbi oma õnnetundi, ja ise teab, et see on tema õnnetund.

Oled meenutanud tänulikult oma esimest peatoimetajast ülemust Kalle Kurge, kes Sind Loomingut tegema kutsus ja kelle jaoks ajakiri oli «kultuuritegu, rahvusmeelne missioon ja peaaegu et elamise viis». Mida tähendab olla Loomingu peatoimetaja tänases tsensuurivabas ja turumajanduslikus Eestis?

Noh, eks mu meenutustes ole siin-seal ka terake sõbralikku irooniat. Kalle Kurg oli dramaatiline ja emotsionaalne. Siis võideldi ja heideldi üldse palju – aeg oli selline. Ja enamik arvas täiesti siiralt, et «rindejoon» kulgeb just sealt, kus nemad seisavad. Nii arvasid teisitimõtlejad, loovharitlased, eurokommunistid ja kes kõik veel.

Loomingut peatoimetada tähendab kaasa aidata sellele, et ka edaspidi ilmuks tõsist ja heal tasemel eestikeelset kirjandust. Peab ise otsustama, mis on andekas, huvitav, kasulik. Turumajandus? Kirume seda riiki, mis me kirume (sageli inertsist), aga riigi toetuseta ilmuks Loomingut kaks numbrit aastas ja muu süvakultuuriga oleks sama lugu.

Loomingu käekäigus kajastuvad kultuuri ja ühiskonna muutused. Nii nagu kirjanike liit on muutunud heas mõttes ametiühinguks, nii on ka Loomingul rohkem pistmist kunstiga kitsamalt kui vahepealse poolsajandi jooksul. Ent see on ainult üks vaatenurk. Sest laiem plaan pole kadunud. Nii imelik kui see ka ei tundu, aga täna oleks väsimatut kultuuripõllul müttamist, hoolivust ja armastust, ka omakasupüüdmatust võib-olla isegi rohkem vaja kui varasematel aegadel. Sest kunagi, esimesel iseseisvusajal oli see kõik uus. Alustati hooga tühjalt kohalt, mis on alati romantiline ja inspireeriv.

No ja Vene ajal oli teadagi vastupanu ja muu heroica. Nüüd on rahu ja rutiin. Just seepärast, et pinget on vähem kui varem, võib vaimsus vaikselt alla käia, nii et arugi ei saa. Nii et missioon on täiesti olemas, ainult sellest ei ole mõtet väga palju rääkida, sest seda mõistetakse vahel vääriti. Vähem juttu, rohkem tegusid!

Loomingut tuntakse kui kõrgkvaliteetset väljaannet. Ometi, praegusel meediumite ja trükivõimaluste külluse ajastul võib olla ka Looming igamehekirjanduse surve all. Kas see on nii ja kuidas käib kirjutamise laviinis terade eraldamine sõkaldest?

Seda survet on, aga mitte eriti palju. Nii nagu mõni isik üritab aeg-ajalt kirjanike liitu astuda – igaks juhuks, sest CVsse tore panna –, nii saadab mõni üsna kirjanduskauge isik ka oma luuletusi või mõttearendusi. Ehk läheb õnneks. Kui tagasi saadetakse, ei olda solvunud. See oli nagu järjekordsel töövestlusel käimine. (Ei võetud kirjanikuks. Aga teised ametid on ka toredad.) Enesekriitiliselt ütlen, et ega kõik Loomingus ka alati kõrgkvaliteetne ole. Pole kunagi olnud. Vastupidine illusioon tuleb sellest, et aeg tõmbub ju kokku. Mida kaugemale tagasi, seda rohkem tundub olevat seal kõike, nii sündmusi kui häid teoseid. Nii kujutleme vahel kuuekümnendaid kui kuldaega. Aga kui võtame ja vaatame selle aja Loominguid, siis ei koosne ju ükski number tähtteostest.

Loomingki on näinud massitiraaži aegu. Praegune paar tuhat eksemplari või mõni sada peale selle viitab pigem koguduse kui laia lugejaskonna olemasolule. Mulle ongi tundunud, et Looming on rohkem kirjanduselu enda baromeeter kui lugeja(skonna) teener – ja see tundmus pole etteheide. Mida sellest arvata?

Neid suuri tiraaže tuleks käsitleda anomaaliana, ajaloolise kurioosumina. Ei ole mõtet teha endale nende najal asjatuid etteheiteid. Jah, me «teenime» kogudust, kes tunneb huvi eesti kirjanduse ja kultuuri käekäigu vastu. Need inimesed võtavad kätte ka Loomingut. Neid ei saa ühe miljoni puhul olla väga palju. Aga – non multa, sed multum!

Kas uut kümnendit alustades on kavas ka midagi muuta (rubriikide jaotuses, välimuses, trükipildis vm)? Millisena kujutled Loomingut ta sajandal sünnipäeval?

Suuremaid muutusi ei tule praegu pähe. Kuna meie «menüüs» on ilukirjandusel nii suur osa, siis oleks loomulik, et Looming muutub läbi kirjanduse enda muutumise, seda kajastades.

Ajakirja sajandal sünnipäeval unistan tõenäoselt võimalusest end külmutada lasta, nii et näeks ka kahesajandat.