Rein Veidemann: avang

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Loomingu esimese numbri avaread Villem Ridala luuletusest «Metshaned» on kaugel pidulikust programmilisusest, mida ehk uuelt ajakirjalt võinuks oodata. Ehkki luuletuse kirjutamise koht ja daatum «Helsingis 14. III 1923» viitab sellele, et luuletus oli Tuglase tellimusel kirjutatud just Loomingu tarvis.

Eleegilisse distihhoni valatud sõnateos algab metshanede lennu kirjeldusega:

Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus.

Silmades punakas helk, millise loob eha kiirg.

Nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas,

Kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas.

Kõlab otsekui moto Oswald Spengleri «Õhtumaa allakäigule». Võrdluseks kristian-jaak-petersonilikud algusread paar aastat tagasi oma 25. ilmumisaastat tähistanud Vikerkaare esimese numbri avaluuletusest «Con affetto», autoriks Paul-­Eerik Rummo:

Taas kas tõstmas oled pead

tõsimeelne luuletaja

uskumas et sina tead

kus on pärishääl kus kaja

uskumas et tõuseb usk

uskmatugi unesoonde

taltub kaose sõnnipusk

asjad alistuvad joonde

Ridala jätkab Petrarca luuletuse «Kevade tagasitulek» tõlkega. Selles on küll uue alguse sümboolikat.

Nii või teisiti, Loomingu esimene number väärtustab klassikalisi vorme ja ajaloolisi süžeid. Nii leiame sealt piibliainelise, ent kaasaja allegoorilise varjundiga Aleksander Tassa näidendi «Kadaara sead». Tulevasest triumfist kirjanikuna annab aimu toona veel algaja Peet Vallaku novell «Parukas». Avatusest Euroopa kultuurile kõneleb aga Loomingu esimese numbri publitsistikapool. Johannes Semper tutvustab Marcel Prousti ja Gustav Suits Ludvig Holbergi. Väliskaastööline Arved Švabe kirjutab läti rahvalauludest Kristjan Baroni elutöö mälestuseks.

Tuglas ise alustab ülevaatega 1922. aasta eesti kirjandusest. Täiesti tänapäevaselt kõlavad Ado Vabbe ja Tuglase esseed, vastavalt «Kunst ja kunsti harrastus» ning «Kultuur ja monumendid». Ei puudu ka irriteerivat ainest. Albert Kivikas arvustab Tammsaare «Kõrboja peremeest», pidades seda peaaegu Knut Hamsuni «Paani» plagiaadiks. See vihastas Tammsaaret sedavõrd, et peletas ta kümneks aastaks eemale Loomingu autorkonnast. Tema ainsateks etteasteteks Loomingus jäävadki vaid katkendid «Tõest ja õigusest», vastavalt IV ja V köitest (1932 ja 1933).

Loomingu esimese numbri ülevaate kokkuvõttes nendib ajakirja noorusaastatest kirjutanud Paul Rummo, et «sellest vaatab lugejale vastu tark, väärikas nägu, mida ilmestavad oma aja parimad, eesrindlikemad kirjanduslikud kavatsused ja teod». (P. Rummo «Kirjatähe kammitsas», 1977, lk 26). Nii see tõesti on.