Juhtkiri: kahe kompassiga kirjandus

Lauakõne, kui kõrged ametikandjad on lahkunud

Kirjanike juubelitel peetakse õiged lauakõned siis, kui preestrid ja kõrged ametikandjad on koju läinud. Nende viimaste kõned – ehkki on erandeid – on õõnsad ja teiste kirjutatud. Kirjanikud laenatud mõtteid ja punnitatud sõnu ei salli. Jutud kirjaniku kultuurilisest tähendusest ja tungla kõrgel hoidmisest meie manduvas maailmas vastandavad kirjandust ülejäänud ilmale – kuid kirjandus ei vaja vastandamist.

Kirjandus ei vaja vastandamist, sest kirjandus on ise vastandlik. Just niisama ei vaja välist ja kunstlikku vastandamist ka kirjandusajakiri, täna 90-aastaseks saav Looming.

Vastandlikkus on üks kirjanduse olemuslikest omadustest. Eesti kirjandus on kõigi nende 90 aasta jooksul olnud juhitud kahe üsna vastandlikus suunas näitava kompassi poolt, just nagu ka kirjandus kogu ülejäänud Euroopas. Kui vaadata Euroopa vanimate kirjandusajakirjade nimistut – ja nende seas ei pea Looming oma 90 aastaga sugugi häbi tundma –, on üks esimesi nimetatud väärtuskriteeriume vanus. Vanus tähendab traditsioone. Teisalt on kandnud kirjandust instinkt neidsamu traditsioone rikkuda, isegi kui see on tähendanud mingil kujul ammuse juurde tagasipöördumist.

Samasugune vastandus on kirjanduse sees ka temaatilises plaanis. Ühelt poolt on kirjandust ikka kiskunud ajaülese poole. Kuid samal ajal tahab kirjandus rääkida asjadest, mis toimuvad nüüd, rääkida kaasa, kritiseerida. Ühelt poolt tahab ta uskuda, et loomiseks vajalik kirg on lokaalides, teisalt, et «ainult parsil elab luule». Ühelt poolt tahab ta olla apollonlik, teisalt dionüüsoslik, ja sageli mõlemat korraga. Looming on 90 aasta jooksul kogu selle vastanduse kättevõetavasse formaati koondanud. Maailm pähklikoores, eesti kirjandus tollel «parlamentaarsel kujul», nagu Tuglas selle kunagi sõnastas.

Ametlikud lauakõned tahavad kirjandust siduda tõega, mis on suurem kui kogu ülejäänud ühiskonna adutav. Aga just valetamine on see, mis kirjanduse kohta ühiskonnas kõige paremini kirjeldab. Kui mõned aastad tagasi tehti Suurbritannias taas lugemusuuring, leiti, et inimeste kalduvus valetada loetu sisu ja hulga kohta on suurenenud. Ainult see, mis on piisavalt oluline, väärib valetamist.

Sama kehtib ka Loomingu kohta. Tuglas on meenutanud, kuidas toonases riigikogu eelarvekomisjonis oli isikuid, kes ütlesid, et neil pole aimugi, mis Looming on, ja nad ei tunne ka mingit vajadust seda lugeda.

Aeg, kui Looming isegi valetamist ei vääri, on möödas. 90 aastat järjepidevat ilmumist ning ajakirja hinnatavus ka nende seas, kes tellijate ringist välja jäävad, nõuab vastuseks vähemalt usutavat luiskamist.

Ajakirja elujõudu ei näita ainult lugejate arv. Seda näitab selle koht kultuuris, ühiskonnas. See on Loomingul tugev. Ilma igasuguse välise vastandamiseta.