Nõukogude aja lõpul teadis igaüks, kes on veteran. Stereotüüpne veteran oli üle keskea, tumedas pintsakus, jalutuskepiga mees, kellel oli õigus poe piimasabas emadest ette trügida. Võib-olla ei olnud tal rinnas punast ordenilinti, aga sama hästi võis ka olla. Aeg-ajalt kutsuti neid koolidesse sõjast kõnelema ning õpilased olid kohustatud seda juttu kuulama. Eksisteeris muidugi ka teise poole veterane, aga nemad hoidusid targu end kusagil avalikult esile tõstmast.
Afganistanis või Tšernobõlis käinud meeste kogemus oli toona nii värske, et veteranideks ei pidanud neid keegi – isegi mitte too riik, kes oli nad kodust kaugele saatnud. Ilmselt hakkasid ka nemad ise end veteraniks pidama alles mõni aeg hiljem.
Nüüd, mil Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud pea 22 aastat ning Teise maailmasõja lõpust Euroopas 68 aastat, on sõjajärgsel Eesti Vabariigil viimane aeg anda uus sisu ka sõnale «veteran». Niisamuti, nagu me oleme teinud seda terminitega «riik», «kohus», «parlament», «kodanik» ja hulga teistega.
Veteranipäeva edukas tähistamine tänavu 23. aprillil ning sinilillemärk auga Eesti armee vormi kandnud missioonisõdurite toetuseks on tegelikult esimene samm selle poole.
Pole midagi loomulikumat kui see, et Eestis loeme veteranideks neid, kes on, relv käes, seisnud Eesti eest. Õnneks ei ole meie kaitseväel tulnud pärast iseseisvuse taastamist Eestit vahetu sissetungi eest kaitsta, kuid meie missioonisõdurite osalus Eesti lipu all rahvusvahelistes konfliktipiirkondades on täpselt sama hinnatav väärtus.
Eesti riigi julgeolek ei ole mõeldav vaakumis, kus me ei tee oma partneritega koostööd. Olles ise tegusad liitlased, saame oodata teisteltki samaga vastamist. Ning Eesti sõduril, kes on oma naha konfliktipiirkonnas ohtu seadnud, on õigus oodata, et ühiskond hindaks tema panust väärikalt. Iga-aastane veteranipäev on ilus algatus, mis tuletab seda panust meelde ning tõstab esile mehi ja naisi, kelle teenistus kodust kaugel on pannud nende lähedasi ärevust ja muret tundma, õnnelik kojusaabumine aga toonud palju rõõmu kõigile.
Kahjuks on ka neid Eesti sõjamehi, kes on Iraagis või Afganistanis langenud või haavata saanud. Sümboolne on, et meie langenutele pühendatud lihtne, sõdurile kättesaadavatest vahenditest rajatud mälestusmärk tuuakse koos meie missioonisõduritega järgmisel aastal Afganistanist Helmandi provintsis asuvast Camp Bastioni baasist koju ning paigaldatakse Scoutspataljoni Paldiskis. Nii saab tulevikus monumendi juures austust avaldada ka tuhandete kilomeetrite pikkust teekonda läbimata. 6. oktoobril 2010 avatud mälestusmärgil on mürsukestadest rist ja vaskplaat langenute nimedega – auaste, nimi, üksus ja langemise kuupäev – ning sõnad Johannese evangeeliumist: «Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest.»
See, kui Eesti riik seisab oma veteranide eest ja pühitseb nende päeva 23. aprillil sinilillemärgi kandmisega, ei peaks negatiivselt puudutama ka neid Eestis elavaid mehi ja naisi, kes on osalenud varasemates sõdades või konfliktides ning kandnud teistsugust mundrit. Keegi ei saa neilt võtta minevikku ning nad ei saa seda ka ise muuta. Nende osa Eesti ajaloos ei kao kuhugi. Muidugi oleks parem, kui meil uusi, Eesti kaitseväe veterane peale ei kasvakski, kuid maailm on selleks lihtsalt liiga ebakindel paik, et see lähemal ajal tõeks võiks saada.